Enam diskussiooni, julgust ja avatust

Vaimulike konverentsiga seoses külastasid meie kirikut ametivennad Inglismaalt Ro­chesterist: arhidiakon Paul Wright ning preestrid Alan Smith, Paul Keown, David Green ja Martin Booth.
Enne nende koduteele asumist avanes hea võimalus üheskoos paariks tunniks UIs toidulaua ümber istuda ning Eestis oldud ajale tagasi vaadata. Külalised – eriti siis, kui ollakse juba piisavalt lähedaseks saanud, et öeldaksegi seda, mida tegelikult mõeldakse – on suureks Jumala õnnistuseks. Pean siinkohal silmas ausa tagasiside saamise võimalust.
Nõnda saigi uuritud, millised olid tunded ja mõtted, mida nad Inglismaale kaasa võtavad. Esmased vastused väljendasid tänu ja tunnustust nii vaimulikele kui kiriku töötegijatele ja liikmetele – et oleme kenad ja külalislahked inimesed.

Alan Smith, kes Eestis juba neljandat korda, tõi esile rõõmu ja entusiasmi, mida ta meie vaimulike konverentsil olles koges. Teda üllatas, et võrreldes Rochesteriga, kus konverentsile tulek on ehk rohkem kohustuseks, on Eestis see rõõmsaks ettevõtmiseks, mille saabumist on väga oodatud. Sõprade vastustes oli tõepoolest rohkesti sellist, mis pani tollel õhtusöögil osalenuid endidki tänades üllatuma ja taipama: tänu Jumalale, meil on tublid töötegijad, meil on väga hea kirik.
Martin Booth, mees, kes on kirjutanud varasemalt BBC-le seriaale, lisas, et osaledes Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus jumalateenistusel, sai ta unustamatu, lausa eshatoloogilise kogemuse osaliseks. Rahvas – Jumala rahvas – üheskoos lähenes Issanda altarile vastu võtma pühimat altarisakramenti.
Ta rõhutas eriliselt sõna «üheskoos». Võib-olla polegi me siis tegelikult nii suured individualistid, kellena endid tihtipeale määratleme. Vähemalt tolle anglikaani preestri arvates oleme Eestis kristlastena vägagi ühtne ja üksteisega arvestavalt käituv rahvas.
Ent kuulsime ka sellist, mis pani mõtlema ning suunas meid värskemalt küsima nii enda sügavama olemuse kui suhtlusvõimekuse üle. Täpsemini öelduna julguse ja dialoogivõime üle. Nimelt jäi samale preestrile silma, et oma mõtete ja tunnete avaldamisel oleme märkimisväärselt tagasihoidlikud. Sama maksvat tema arvates ka meie diskuteerimisjulguse ning oma seisukohtade väljaütlemise ja kaitsmise kohta.
Püüdsime siis heale ametivennale selgitada, miks talle meist selline mulje võis jääda või miks asjalood võivadki nõnda olla. Viitasime oma põhjamaisele tagasihoidlikkusele ja ajaloole, mis pole meie suhtlusjulgusele ja sirgeselgsusele eriti kaasa aidanud. Ütlesime ka, et meie kiriklikule diskussioonile ongi omane väljapeetus ning madal profiil nii teemade valikul kui nende käsitlemisel. Külalisi aga need vastused ei rahuldanud.

Tõepoolest, miks vaikime seal, kus tegelikult peaks rääkima? Miks on sisuline diskussioon, alahindamata formalistlikele arutlustele ja detailidele kulutatud aja tähtsust, meie kirikus siiski harvaks külaliseks? Mis on saanud meie ühiskonna põletavates küsimustes kaasarääkimise tahtest? Miks kipume erinevate teemade tõstatajaid pigem vältima, kui laskma neil panustada meie kiriku arengusse? Miks ka minus endas pole alati sellist siirust ja suhtlemisjulgust, mis looks uut väärtust ja kvaliteeti vaimulikule elule?
Tunnistan, et ühtset vastust nendele küsimustele mul ei ole. Küll aga on selgus selles, et meil tuleb palju enam üksteisega suhelda. Miks? Kõigepealt sel põhjusel, et meie Jumal ei ole vaikiv Jumal. Ta on küll varjatud, aga mitte kunagi vaikiv. Ta on suhtlemist algatav, toetav ja õnnistav Jumal.
Siia lisandub veel kogemus, et venna või õe hääles võime nii sageli ära tunda Jeesuse hääle. Ka luterlik põhimõte alati uuenevast kirikust võiks meid julgustada palju laiapõhjalisemale ja sügavamale diskussioonile. Ning oluliste kirik­like ja ühiskondlike teemade nappust pole karta.
Võime siis öelda, et suhtlemine kui selline lähtub meie seismisest Issanda ees oma elu ja teenistusega. Tema suunab meid suhtlemise suunas; tema annab meie suhtlemisele aususe, julguse ja vastutustunde; tema kingib meie diskussiooni avarust ja avatust, et võiksime üheskoos muutuda.
Mis muu võikski paremini iseloomustada kirikliku diskussiooni sügavaimat tähendust kui arusaam suhtlusest, mis uuendab kõiki suhtluspooli Jumala tahte täitmisele ja Kristuse eeskuju järgmisele. Õnnestunud diskussioon on õnnistuseks igaühele ja kirikule tervikuna.

Neile, kelle arvates diskussiooniajad on möödas, sest vastuolud olevat lepitamatult suured nii teoorias kui praktikas, tahaksin julgustuseks jagada midagi äsja UIs toimunud diakooniakonverentsilt.
Dr Anne Vandenhoeck, üks peaettekandjatest Hollandist, puudutas sedasama teemat. Tõsi küll, eelkõige kiriku ja ühiskonna, mitte niivõrd kirikusisese diskussiooni kontekstis. Puudutanud Paul Tillichi kiriku ja ühiskonna vastastikuse seotuse paradigmat ning kirjeldanud David Tracy teoloogia ja kultuuri kriitilise korrelatsiooni mudelit, peatus ta pikemalt Belgia süstemaatikul, Leuveni katoliku ülikooli dekaanil Lieven Boevel, kes oma teoorias lähtub üsnagi intrigeerivast katkemise mõistest.
Dr Vandenhoeck: «Lääne kultuuri ja teoloogia teineteisemõistmine ei ole enam ilmne. Toimunud on katkemine. Boeve näeb seda katkemist tõelise kristliku kategooriana teoloogia ja kultuuri vahelise suhte üle mõtlemiseks. Jumalal on kombeks sekkuda inimeste elulugudesse ja tuua sisse uut perspektiivi.
Katkemine ei ole murdumine, vaid hoiab jätkuvust ja selle lakkamist koos. See eeldab, et head asjad saavad kesta ja kestavad ka tulevikus. Aga see ütleb ka, et on aeg anda asjadele uus kontekst ja positsioon. Sellist katkemist silmas pidades ei saa kristlase elulugu kunagi olla suletud lugu. See on uutele perspektiividele avatud lugu ja kultuuriga fundamentaalselt seotud.»

Eelneva lõigu mõtted võivad tunduda ehk liig optimistlikena ja tähenduslikena vaid kiriku ühiskonnasuunalises diskussioonis, ometi võib neis olla ka tõetera kirikusisesele suhtlemisele. Nii võiks kasu olla eelnevalt mõistetud katkemisest, mis võiks valmistada pinnast uuele ja mõttekale suhtlemiskvaliteedile ka meie keskel. Kvaliteedile, kus üsna pea suhtlemisest saab toimiv suhe, katkestatusest ühendatus ning eraldatus annab maad tõelisele ühtsusele ja osadusele.
Tahan väga loota, et kui toosama anglikaani preester järgmisel korral meie kirikut külastab, leiab ta eest julgema, avatuma ja suhtlemisaltima kiriku, kui oleme seda täna. Et see lootus saaks tõeks, siis täitku Jumal meie suhtlemised julguse ja alandlikkuse, aususe ja armastuse, veendumuse ja avatusega, et meie kõned ja kuulamised oleksid peetud Jumala ees ja tema sees. Eelkõige aga usku sellesse, et see on võimalik.

 

 

 

 

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor