Paastuaeg Setumaa äärel

Alanud paastuaeg viis mind külla Räpinasse. Koguduse õpetaja Urmas Nagel kõneles, kuidas seal paastu peetakse ja milliseid mõtteid paastuaeg tekitab.

Kuidas tänapäeva inimene mõistab paastuaja tähendust ja mil viisil peetakse paastu teie koguduses?
Ma arvan, et selles osas ei erine meie kogudus teistest luterliku traditsiooniga kogudustest. Suur osa ei praktiseeri paastu väga, aga on inimesi, kes seda järgivad, olgu siis näiteks toitumises või mingis elustiilimuutuses.
Võibolla on neid siin isegi natuke rohkem kui muus kohas, sest asume Setumaa serval ja see loob teatava selgepiirilisuse. Inimeste mõtlemises mängivad rolli ka traditsioonid. Eks see on nende jaoks, kes tihedamini kirikus käivad, selgema rõhuasetusega.
Alustasime juba tuhkapäeval jumalateenistusega. Meil on selline traditsioon, et teeme tuhkapäeval alati teenistuse, paastuaja pühapäeva tekstidega. Üldiselt on nädalasisesed jumalateenistused või palvused Räpinas tavalised: tähistame väiksemaid pühi ja evangelistide mälestuspäevi.
Juba see temaatika, mida kirikukalender selleks ajaks ette näeb, hakkab inimese mõtteid ja vaimu juhtima, kui ta laseb sel juhtuda. Näiteks pihil käiakse paastu ajal rohkem kui ühelgi teisel ajal. Samuti on vaikusel oluline osa paastu pidamisel.
Meie koguduses toimuvad kokkusaamised-meditatsioonid, mille käigus harjutatakse vaikusesse minekut, vahel mõtiskleme mõne palve üle. Mõte on selles, et julgustada inimest vaatama endale ja toimuvale mitte nii väga kõrvalt, vaid ülevalt. Just see on oluline, sest on nii palju asju, millest inimene ennast sugereerida laseb. Näiteks meedia, mis suuresti meie meeleolu üle otsustab, ning selle mõjuväljas on raske endasse objektiivselt vaadata. N-ö ülevalt vaatamine annab võimaluse sellest üle olla.
Samuti aitab vaikus inimesel süveneda. Meid ümbritsev tohutu suhtlemisvajadus – kuid samas pealiskaudsus – ju tegelikult väsitab inimest. Pühad mõtisklused vaikuses annavad inimesele juurde instrumente, et olla ja jääda kristlaseks, tuues endaga kaasa enese sisse vaatava käitumise. Inimene ei saa tunda Jumalat, kui ta ei tunne iseennast.
Kas te korraldate ka aasta ringi vaimseid retriite?
Jah, tegu on kuni mitmepäevaste üritustega, mis oma temaatika poolest mul juba pikalt mõttes olid. Olen läbinud ka Soomes vastava koolituse, mis aitas mul praktilist sisendit arendada. Algselt olid retriidid mõeldud praostkonna töötegijatele, täpsemalt pühapäevakooli õpetajatele, kuid aja jooksul on osalejate ring laienenud.
Sündmuse mõte on olnud eemaldada inimene väliste mõjutajate mõjuväljast ja mürarohkusest. Retriidid koosnevad erinevatest vaimsetest harjutustest ja koolitustest. Mingit universaalset deklaratsiooni neist ei sünni, eesmärk on aidata igaüht individuaalsel matkal, sest me kõik oleme teel ja meie kõigi teed on erinevad.
Kuna kõik retriidid on tugevalt läbi põimunud kirikukalendri sündmustega, on ka algav paastuaja retriit seotud just selle temaatikaga.
Mida võiks inimene paastuajal jälgida?
Paast on hea aeg sisseminekuks. Nii iseendasse kui pühakirja. Hea mõte on näiteks telerile kate peale panna ja mõelda, kas seda on ikka nii palju mõtet vaadata. Samas kõiki oma vigu 40 päevaga parandama hakata pole mõtet, see lõpeks lihtsalt enesepiinamise või maohaavadega.
Kuigi kaugeltki kõigil pole luksust paastu ajaks täielikult kõigest ja kõigist eemalduda, tuleks siiski püüda end võimalikult paljudest segajatest eraldada. Jeesuski eraldus palju, tihti just olukordades, kus teda ümbritsev tempo oli üha enam intensiivistumas. Püüame teda ju võimalikult palju järgida, miks mitte siis selleski.
Samuti võiks paastuajal pöörata rohkem tähelepanu kogemisele. Rääkida ja kirjeldada võib ju palju, aga kui inimene palves midagi kogenud ei ole, on tal sellest kirjeldusest vähe abi. See nõuab aga hetkes kohalolemist ja kogemise kogemusele avatust.
Diana Tomingas

Paastuaeg
Paast algas tänavu tuhkapäeval, 5. märtsil ja kestab 40 päeva (v.a pühapäevad).
Paast lõpeb 1. ülestõusmispühal 20. aprillil.
Levinumad paastumise viisid on füüsiline paast (lihast, piimatoodetest või magusast loobumine) ja vaimne paast (vaikimine, refleksioon, eemaldumine teistest inimestest).