Esseevõistlus religioonist ja teadusest 2006

Juba kolmandat korda peeti Tartu Ülikooli teaduse ja religiooni kolleegiumi eestvõttel ja Eesti Kirikute Nõukogu toetusel esseevõistlust gümnasistidele ja põhikooli vanemate klasside õpilastele.

Üldteemaks on traditsiooniliselt religiooni ja teaduse vahelised seosed, kuid konkreetseteks teemadeks olid tänavu võetud tuntud inimeste tsitaadid. Osa võttis ligi kolmkümmend õpilast kuueteistkümnest erinevast koolist, parimad kuulutati välja 6. detsembril.

Otsustati välja anda kolm peapreemiat: nooremas vanuserühmas Maria Liigerile (Tallinna Inglise kolled˛), gümnasistide hulgas Sander Pajusalule (Hugo Treffneri gümnaasium) ja Marleen Pedjasaarele (Miina Härma gümnaasium). Eesti Kirikute Nõukogu preemia pälvis Liina-Ly Roos (Tallinna 21. kool), eriauhinna parima religiooni ja tehnoloogia seoseid käsitleva töö eest Kaisa Kulasalu (Hugo Treffneri gümnaasium).

Traditsiooniks hakkab kujunema ka kümne parema esseekirjutaja ja kolleegiumi liikmete ühine lõunasöök ja autasustamine, kus vesteldakse oma arusaamadest religiooni ja teaduse suhetest ning analüüsitakse paremaid esseesid. Esseede hindajad tõdesid, et kasvanud oli nii võistlusest osavõtjate arv kui ka esseede tase. Seda kinnitab väike valik katkendeid eri teemadel kirjutatud esseedest:

 

Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime

Albert Einstein

Meie teadmistest, faktidest ja materiaalsetest unistustest tulvil Eestimaal on vägivald, kuriteod ja purjus juhtide poolt surnukssõidetud inimesed igapäevane praktika, aga siiani jutlustatakse kõikides kommunikatsioonikanalites, et edukus ja rikkus on õnne pant. Koolides õpetatakse lõputult fakte, kuid programmidest puuduvad filosoofia, religiooniõpetus ja eetika. Siiani usutakse, et teadmised teevad õnnelikuks. Algklasside õpilased unistavad suureks kasvades saada firmaomanikeks, majandusteadlasteks, pankuriteks ja ärimeesteks, kuid ei unista saada headeks inimesteks. Teadus ilma religioonita on lombakas ja kiivas.

Aga religioon ilma teaduseta? Inimvaim on piiratud, Jumal aga piiritu. Meie arusaamine millestki nii suurest piirdub vaid pisikese osa tunnetamisega, aga ilma teadmiseta kipub inimene pidama tunnetatud tükikest kogu tõeks. Kui teise inimese ettekujutus Jumalast ei ühti sellega, siis tekib konflikt (Maria Liiger).

Minu ema on robot

Katherine N. Hayles

On raske öelda, kuhu leiutaja peaks tõmbama piiri. Meie elame juba ajal, mil peab leppima robotist lapsehoidjaga, võib-olla tulevikus ka robotist vanematega. Inimene pole seeläbi aga enam kõrgeim eluvorm Maal. Hetkel, mil laps ütleb robotile «ema», on Maa masinate päralt.

21. sajand on postmodernistlik aeg, mil senised väärtused hinnatakse ümber ja kindlat tõde pole. Veel on inimkonnal valik, kas elada kooskõlas vanade traditsioonidega või luua täiesti uued väärtused. Mina eelistan maailma, mille imelisim eluvorm on homo sapiens ning füüsiline töö ja oma laste kasvatamine on inimese pärisosa. Mina saan elada usus, et mu ema ei ole robot ja tahan, et sama kindlalt võiksid seda väita lapsed saja, kahesaja või tuhande aasta pärast. Jumalat mängides kaotab inimene iseenda (Kaisa Kulasalu).

Miski ei ole nii väike, et Jumal poleks veel väiksem, miski pole nii suur, et Jumal poleks veel suurem

Martin Luther

Mahatma Gandhi on öelnud: «Sa pead olema see muutus, mida sa tahad näha maailmas.» Kuigi me ei taha, et poliitikud meile valetaks, meie naabrid meid taga räägiks, pidevad hinnakampaaniad meid rööviks, muutume me ometi ise samasugusteks, sest kõik see on väga nakkav. Kui laseme end neil muuta, siis muutubki maailm ainult hullemaks ning ebajumalad, keda kummardame ning teenime, hakkavad koost lagunema, sest ebatäiuslike inimestena pole meil ebatäiuslike jumalatega midagi peale hakata. Nagu ütles Flaubert: «Ebajumalaid ei tohi puutuda. Kullatis kleepub käte külge.» Kuid kui lubame Jumalal muuta ennast, võime kindlad olla, et tema oma suuruses ei jäta ka tükikest maailma paremaks muutmata, sest Ta lihtsalt armastab meid. Kui usume, et miski pole väiksem kui Jumal, siis aitab ta meil näha oma headust ka hallil sügishommikul üksikus õies või selles, kui palju loeb väike naeratus mossis näo asemel (Liina-Ly Roos).

Toomas Jürgenstein