Arnold Rüütel: kirik oli meie iseseisvumise taastamise innustaja

EELK tänab president Arnold Rüütlit kauaaegse ja ustava koostöö eest ning autasustab teda Teeneteristi I järgu ordeniga. Härra president oli sel puhul lahkelt nõus Eesti Kiriku küsimustele vastama.

Olete tegutsenud Eesti lähiajaloo murrangulistel aegadel, mil aktiveerus ka kirikuelu. Palun meenutage neid aegu. Milline oli kiriku osa Eesti taasiseseisvumisel, kuidas tegid riik ja kirik koostööd?
Perestroika algaastatel hakkasid inimesed taas vabamalt oma arvamust välja ütlema. Pool sajandit suures liidus oli meile selgeks teinud, et ainuke võimalus rahvusena ellu jääda on omariikluse taastamine. Seda oli aga võimalik realiseerida samm-sammult, toetudes valitud esinduskogu – Ülemnõukogu – otsustustele. Kõik see sai toimuda Nõukogude Liidu repressiivorganite valvsa pilgu all. Ka kirikuelul pidasid nad teravalt silma peal.
Iseseisvuse taastamise protsessis leidsime võimaluse koostööks kirikuga, kes oli vaimseks orientiiriks ja innustajaks, et rahvast koondada ühise eesmärgi teenimisele – meie iseseisvuse taastamisele.

Milline oli Teie side tollase peapiiskopi Kuno Pajulaga?
Kuno Pajula oli EELK peapiiskop aastatel 1987–1994. Meie tutvus sai aga alguse varem, aegadel, mil ta töötas konsistooriumi assessori ja usuteaduse instituudi rektorina.
Ma ühinen kõigi nendega, kes õigustatult peavad Kuno Pajulat suureks isiksuseks, kes suutis meie riigi jaoks nii pöördelistel aegadel koondada inimesi kiriku ümber. See oli ohvriteta taasiseseisvumise väga oluline tegur. Pöördelistel aegadel otsivad inimesed vaimset ja moraalset toetuspinda. Kümned tuhanded suutsid seda leida just kiriku rüpest. Eesti lipu taasheiskamisel 24. veebruaril 1989 seisime temaga kõrvuti Toompeal ja kõnelesime rahvale.
Oma tööaastatest Kadriorus meenutaksin hea sõnaga titulaarpraost Eenok Haamerit, kes oli ametis minu nõunikuna ja aitas tegusalt kaasa kõlbeliste väärtuste taastamisele Eesti ühiskonnas. Hea koostöö on mul olnud ka peapiiskoppide Jaan Kiiviti ja Andres Põderiga.

Kuidas hinnata hiljuti 25aastaseks saanud Eesti Kirikute Nõukogu tegevust?
Olin isiklikult tegev selle nõukogu loomise juures ja julgen väita, et see on üks edukamalt tegutsevaid nõukogusid üldse ja heaks eeskujuks meie ilmalikele organisatsioonidele.
Ma loodan, et Eesti Kirikute Nõukogu järgmise aasta suursündmuse «Kaheksa sajandit Maarjamaad» tähistamine igati õnnestub. Selle sündmusega seotud ettevõtmised algavad juba käesoleva aasta sügisel ja kestavad järgmise aasta lõpuni. Loodan, et nimetatud suursündmuse raames leiavad tõsist tähelepanu ka probleemid, mis on seotud meie pereelu väärtustamise ja eesti rahva püsimajäämisega.
Mul on hästi meeles üks kohtumine Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtide ja sekretariaadi töötajatega Kadriorus 2004. aasta aprillis. Tol ajal Eesti Vabariigi presidendina algatasin selle kohtumise, et läbi arutada riigi ja kirikute koostöövõimalused meie ees seisvate probleemide lahendamiseks ja seda eelkõige ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel. Arvan, et Eesti Kirikute Nõukogu on täie vastutustundega täitnud seda missiooni kuni tänapäevani välja.

Tänapäeva avatud maailmas ei ole harvad kokkupuuted väga erinevate kultuuridega, ka erinevate uskude ja kommetega. Kuidas Teie arvate, kas meie koolides peaks noori harima ka erinevate religioonide tundmises?
Mitte ainult noortel, vaid ka vanematel inimestel on vaja orienteeruda erinevates religioonides. See kasvatab arusaamist ja lugupidamist nende inimeste vastu, kelle usk erineb meie omast.
Sel aastal möödub 12 aastat kirikute ja riigi ühishuvide protokolli allakirjutamisest. Selle dokumendi kohaselt peeti soovitavaks usundiõpetuse viimist valikainena riiklikesse õppekavadesse ja anti edasi kutse kirikutele osalemiseks nimetatud õppekava koostamisel. See oli märkimisväärne otsus. Võib-olla aitaks religioonialane haridus näiteks inimestel ka paremini aru saada meie riigihümni viimase salmi sisust ja mõttest.
Olen seda meelt, et meie kooliprogrammide vaimset tausta tuleb tugevdada, et ellu astuv noorem generatsioon oleks senisest paremini ette valmistatud ja seda eriti moraali- ja eetikanormide austamiseks.

Missugused põhimõtted ja väärtushinnangud olete Teie oma lapsepõlvekodust eluks saanud, kas need peavad sellistena paika ka tänapäeval?
Eks need põhimõtted ja väärtushinnangud on omased enamikule rannarahvastele. Et ära elada, tuli tööd teha ja seda sellest ajast peale, kui jõudsin juba isale-emale abiks olla. Olgu need siis põllu- või kodutööd. Olen sellise ellusuhtumisega tänaseni elanud ja see Tammsaare öelduna klassikaks kujunenud põhimõte – tee tööd, siis tuleb ka armastus – on mind siiani saatnud. Arvan, et meie noorema generatsiooni tihedam side maaeluga oleks hädavajalik. Siit kasvab välja ka kodumaa-armastus.

Olete öelnud: on mõistusevastane, et meie parimas eas inimesed ei suuda leida rakendust kodumaal ja on sunnitud tööd otsima välisriikides. Tagasi pöörduvad vähesed. Mis võiks järgmiste aastakümnete jooksul Eestist ja eestlastest saada? Kas maaelu soikub täielikult?
Olen seda öelnud ega väsi kordamast: meie oma riik peab suutma inimestele väärikat tööd ja leiba pakkuda, et nad ei peaks otsima rakendust välisriikides. Need sajad ja tuhanded parimates aastates inimesed, kes meilt on ümber asunud, on korvamatu kaotus. Sellist luksust võib endale lubada Hiina, kelle loomulik iive katab kõik sellised kaotused. Siin on minu arvates meie poliitikute tegemata töö. Olen siiski optimist ja usun, et suudame ka need kaotused üle elada. Mis puutub meie maaelusse, siis ei see soiku. Oleme mitmel alal juba maailma juhtivate riikide hulgas, näitena tooksin kasvõi meie piimakarjanduse.

Kuidas hindate praegusajal poliitikas toimuvat?  
Arvan, et on ülim aeg meie poliitikas hakata tõsiselt tegelema probleemiga, kuidas rahvusena püsima jääda. Praegu tunnetatavate arengute järgi on see muutumas järjest keerulisemaks. Ilmselt tuleks taas päevakorda tõsta nn ühiskondliku kokkuleppe protsess, selleks et riiklikult ja parteideüleselt ellu viia asju, mis määravad meie rahvuse jätkusuutlikkuse. Just siin näeksin vajadust poliitika värskendamise ja näoga inimese, tema vajaduste poole pöördumise järele. Selle nimel me ju kõik oma jõud ühendasime ja võitlesime siis, kui endid taas vabaks ja iseseisvaks kuulutasime.

Milline näeb välja üks nädal Teie elus? Kuidas mööduvad Teie pere suvepuhkused?
Öelda, et üks nädal on selline, eeldaks rutiini. Minu suureks õnneks ei ole mulle selleks võimalust antud. Küll võime välja tuua tegevusi, mida kõik päevad vähemal või suuremal määral sisaldavad. Olen püüdnud vältida töid-tegemisi uneaja arvelt. Iga päev sisaldab kindlalt ja parajal määral füüsilist koormust. Suvekodus Saaremaal on seda hea realiseerida, linnas peab piirduma rohkem kõndimisega.
Kindlasti kuulub 24 tunni sisse päevalehtede sirvimine, uudiste kuulamine ja raamatute lugemine. Olen püüdnud ikka silma peal hoida eelkõige nendel raamatutel, mis on kirjutatud meie taasiseseisvumise kohta, aga ka meie praeguste riigijuhtide kohta.
Hulgaliselt on kutseid vastuvõttudele ja muudele üritustele. Oleme siin püüdnud koos abikaasaga valikuid teha. Kahjuks igale poole ei jõua. Välisvisiite olen püüdnud piirata 2–3-le igal aastal. Kindlasti olen püüdnud osaleda nende organisatsioonide töös, kus olen olnud kas nende loomise hälli juures või mille tegutsemist ma oluliseks pean.
Koos abikaasaga oleme püüdnud oma tegemisi-toimetamisi korraldada nii, et juulis-augustis saaksime olla Saaremaal. Kõik sidevahendid jäävad aga kasutusse, nii et ka siin tuleb erandeid ette, et vajaduse tekkides jälle mandrile tagasi sõita.
Tiiu Pikkur

Arnold Rüütel
Sündinud 10. mail 1928 Saaremaal
Põllumajandusdoktor 1991
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees 1990–1992
Eesti Vabariigi president 2001–2006
Abikaasa Ingrid on humanitaarteaduste doktor, folklorist
Kaks tütart, kuus lapselast