Juuru palvemaja 200. aastapäev

EELK Juuru Mihkli kogudus koostöös Mahtra muuseumiga tähistas 7. septembril Juuru vennastekoguduse palvemaja 200. aastapäeva.

Juubelipäeva mahtusid tänujumalateenistus, jalutuskäik, ajalookonverents ja näituse avamine muuseumis.

Tänust kantud palve ja laul
Pärast kolmekordset kirikukellade kutset algas Juuru palvemaja 200. aastapäeva tänujumalateenistus Juuru Mihkli kirikus. Tähtpäeva jumalateenistusel teenis koguduse uus õpetaja Kalle Kõiv. Kaasa teenisid Juuru Miikaeli koor Ester Ilvese juhatusel ja Tallinna Kalju baptistikoguduse noored. Vendi-õdesid oli tulnud nii lähemalt kui kaugelt, rõõmustavalt ja ootamatult rohkesti.
Jumalateenistusel said mälestatud seitse teadaolevat Juuru palvemaja vanemat venda: Pärend Martin Kaiust, Juhan Kansberg Lohult, Mart Kütsen Kaiust, Jaan Tutt Atlast, Jüri Lesch Siugest, Kustas Veiksalu Kadjast ja Jakob Rahumägi Kuimetsast ning kõik ülejäänud Juuru kihelkonna kuulutajavennad. Hommikupoolikul süüdati vanemate vendade kalmudel ka mälestusküünlad.
Jumalateenistuse järel võtsime ette jalutuskäigu kilomeetri kaugusel asuva Juuru palvemaja juurde. Mitte kunagi ei peetud vennastekoguduse palvetunde kiriku jumalateenistuse ajal, vaid ikka enne ja pärast ning vahepeal oldi kirikus. Palvemaja juures kuulasime Jumala sõna ja koguduse juhatuse esimees Joel-Siimo Põld pidas mälestuspalve. Joeli vanaisa Harald Põld, tollane Ida-Harju praost ja Kose koguduse õpetaja, oli üks sajanditaguse aastapäeva kõnelejatest. Vennaste seas tuntud laul «Oh võtkem Jumalat» (KLPR 302) võeti tänulauluks ja kosutuseks tagasiteele.

Vennaste minevik ja olevik
Pärast jalutuskäiku kogunesime Juuru pastoraati, et võtta kehakinnitust ning aega vennastekoguduse pärandi loo mõtestamiseks ja jagamiseks. Ajaloolane ja SA Juuru ja Hageri Kihelkonna Muuseumid juhatuse liige Jaanus Plaat andis ülevaate vennastekoguduse ajaloost Eestimaal.
Vennaste liikumise kõrg­ajal 1830ndail oli Eestis vennaste ajaloo uurija Voldemar Ilja andmetel kokku 134 palvemaja, nüüdseks on neist säilinud 32 ja regulaarses vennastekoguduse kasutuses on veel vaid üheksa: Tallinnas Endla (EEVK keskus) ja Harku tänava, Kuusalu, Hageri, Nabala, Nissi, Pikavere, Pühalepa ja Saku-Tõdva palvemaja.
Hageri kihelkonna vennastekoguduse ajaloost kõneles Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots. Ettekande alustuseks tuletas ta meelde, kuidas hämaras palvemajas lauldi – sõnu ette öeldes. Hageri kihelkonnas on vennasteliikumine siiamaani olemas, tegevad on Hageri ja Saku-Tõdva palvemaja.
Ent enim rahvast kokkukutsuvad on ikka aastapäevad. Hageri puhul on küsimust tekitav palvemaja ehitusaeg – kas 1811, 1820 või Herrnhuti andmetel 1818. Viimase järgi peetakse praegu aastapäevi septembrikuu kolmandal pühapäeval.
Usuteaduse instituudi diplomitööna Rapla kihelkonna vennaste liikumist uurinud Rap­la koguduse õpetaja Mihkel Kukk võis tänulikult vaadata minevikku – Raplas oli üks suuremaid palvemaju ja aktiivsemaid kogudusi. Tuntud kuulutajavennad olid kolm Rapla Jüri: Villard, Suurthal (hiljem Suurtalu) ja Leidtorf. Viimasest sai 1920. a Eesti Evangeelse Vennastekoguduse (EEVK) peavanem.
1963. a Rapla palvemaja küll suleti ja hiljem lammutati, ent vennaste palvetunde peeti kohalikus luteri koguduses ja seda siiani emeriitvaimuliku Kalju Kuke eestvedamisel misjonitundide nime all.
Juuru palvemaja lugu jagas Mahtra muuseumi peavarahoidja Rait Talvoja. Juuru kihelkonda rajati esimene palvemaja Herrnhuti arhiivi andmetel juba 1792. aastal, ent siiani säilinud palvemaja ehitati 1814. a Juuru mõisniku kingitud maale ja kohalike inimeste annetustega. Kihelkonnas on olnud veel palvemajad Helda, Lõiuse ja Kädva külas.
1948. a Juuru palvemaja riigistati ja anti Rapla rajooni tööstuskombinaadile ning kasutati järgnevalt tööstushoonena (villavabrik, ladu jne). Eesti taasiseseisvumise järel hoone tagastati EEVK-le ja müüdi 2014. a erakätesse.
Kõige vähem kolmest kihelkonnast on uuritud Juuru kihelkonna vennastekoguduse ajalugu. Juuru koguduse kirikuteenija Kalev Kask pidi tõdema, et kogutud ajalooteave ei anna praegu alust suuremateks üldistusteks, seega tuleb leppida põgusate killukestega vennaste ajaloost, ent uurimistöö jätkub.
Esmateated vennasteliikumisest Juuru kihelkonnas pärinevad 1742. aastast, mil kolm Herrnhuti venda olid pärast Tallinnas toimunud hernhuutlastevastast väljaastumist ehk nn Bieferi möllu Härglas maapaos ja alustasid kuulutustööd. Toimusid mitmed usulised ärkamised ja ehitati palvemajad.
Kõrgajal kuulus kogudusse ligi 600 liiget ja nende aktiivsust on hinnatud keskmiseks. Palvemajades ja külades peeti kuulutus- ja palvetunde, korraldati pühapäevakooli ning tegeldi laulu- ja pillimänguga. Riigivõimude survel ühendati 1945. a vennastekogudus Juuru Mihkli kogudusega.
Pärast palvemaja võõrandamist hakkas vennastekoguduse töö vähehaaval vaibuma. 1980ndate lõpuni toimusid kiriku käärkambris vennaste palvetunnid. Ja veel 1990ndate esimesel poolel tähistati kirikus iga aasta septembrikuu esimesel pühapäeval Juuru palvemaja aastapäeva. Kuulutajavennad lahkusid üksteise järel igavikuteele ning katkes vennastekoguduse traditsioon ja tegevus Juuru kihelkonnas.

Kolme kihelkonna vennad ja õed
Konverentsile järgnes näituse «Kolme kihelkonna vennad ja õed: vennastekoguduse usuliikumine Hageri, Juuru ja Rapla kihelkonnas» avamine Mahtra muuseumis. Kõiki kohalolijaid sügavalt puudutanud ja julgustanud avasõnad ütles EEVK peavanem õpetaja Eenok Haamer. Järgnevalt tutvustasid näituse kuraatorid Kalev Kask, Jaanus Plaat ja Rait Talvoja väljapanekut.
Avatud näitus annab sissejuhatavalt ülevaate vennastekoguduse liikumisest Eestimaal ja ajaloolisel Harjumaal, palvemajade arhitektuurist ning seejärel Juuru, Hageri ja Rapla kihelkonna vennastekoguduse liikumisest nii sõnas kui ka pildis. Lisaks on näitusel välja pandud vennasteliikumisega seotud kirjavara ja originaalfotod. Tegemist on esimese sellelaadse ülevaatenäitusega Eestis. Näitus jääb muuseumis avatuks 13. detsembrini ja seejärel on plaanis see saata ringreisile mööda Rapla- ja Harjumaa kirikuid ja vennastekogudusi.
Oleme tänulikud meie usklikele esivanemaile, kes Jumala sõna kuulutamiseks ja kuulamiseks ehitasid palju palvemaju ning ühe ka siia Juuru. Tänutundest kantud Juuru palvemaja 200. aastapäev annab ehk lootust ka tulevikuks.
Kalev Kask

Vennastekoguduse liikumine
Vennastekoguduse liikumine ehk hernhuutlus sai alguse ja levis meie maale rändjutlustajate vahendusel Saksamaalt Herrnhutist 1729/30. Liikumise algatajaks oli Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700–1760). Siin kujunes see kohaliku luterliku kiriku siseseks äratusliikumiseks, mille eesmärgiks oli maarahva lähendamine usule: mittepöördunud inimestes elava südameusu äratamine nii nn kombekristlaste kui mittekristlaste seas. Vennasteliikumine sai siinse rahva arengu tähtsaks teguriks.
Saksamaalt tulnud õppisid selgeks eesti keele ja hakkasid meie rahvale kuulutama Jumala sõna. Tulemused on suure tähendusega: 1739 ilmus nende toetusel esimene eestikeelne Piibel, mis sai eestlaste lugemisraamatuks ja vendade vaimuliku kuulutuse aluseks. Meie esivanemad õppisid lugema, mõtlema ja ennast väljendama. Hernhuutlaste liikumine andis tõuke koorilaulu ja puhkpillimuusika levikuks eestlaste hulgas. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.
Vennastekoguduse tegevuse kaudu jõudis maarahvale lähemale ka demokraatia mõiste. Vähegi suutlikum pärisorjast talupoeg võis palvemajas püsti tõusta ja avalikult kõnelda. Ka koguduse vanemad valiti lihtrahva seast. Esialgu peeti palvetunde taludes, hiljem palvemajades. Palvemajade ehitamine, mis erilise hoo sai sisse 19. sajandi alul, tekitas ka esimese ühistöö vormi. Liikumise tulemuseks oli usulise ja rahvusliku eneseteadvuse kasv.
Enamik meie nimekaid ärkamisaja rahvajuhte ja kultuuritegelasi, nagu näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman, Friedrich Reinhold Kreutz­wald, Carl Robert Jakobson, pärineski hernhuutlikest kodudest. See tähendab, et eesti rahva saamine omakeelse kõrgkultuuriga rahvaks ja iseseisvaks riigiks on tugevasti seotud vennastekoguduse usulise ärkamisliikumisega.

Pildigalerii: