Punase Risti juht kannatab «Balti pisiku» käes

Septembri alguses vuras taas Iisaku kiriku juurde Saksa numbrimärkide ja punase ristiga kaubik Henning Krameriga roolis, kes oma 74 eluaastale vaatamata on väga kraps ja nooruslik.

Endisest Põhja-Elbe kiriku ülemkirikunõunikust Schleswig-Holsteini Punase Risti praegune president teab, et ilusatest sõnadest ei piisa, kui nendega ei käi kaasas teod.
Eesti, mida sakslane külastas esimest korda veerand sajandit tagasi, on Henning Kramerile nõnda naha vahele pugenud, et ta kõneleb suisa Bacillus Balticus’esse nakatumisest.

Mäletab okupatsiooniaega
Kramer meenutab, et oli veel nõukogude aeg ja külalised Saksamaalt pidid võime teavitama, kus käiakse ja ööbitakse.
«Esimesel korral külastasime vaid Tallinna ja selle lähiümbrust. Kohe Tallinna lennuväljal nägin inimesi plakatitega «Soviets, Go Home!» ja teisal oli «Russia» kirjutatud ruuni S-tähtedega, mis meenutas SSi. Ja keegi ei arreteerinud neid!» meenutab Kramer.
Ta tunnistab, et teda võlus Eesti maastik, mis on väga sarnane tema kodukoha maastikuga Põhja-Saksamaal Schleswig-Holsteinis. Nädal hiljem käis ta esimest korda Lätis, kus toimus peapiiskop Gailitise pidulik ametisseseadmine.
Kramer räägib, et kui praegu ei laiuta kahe riigi sotsiaalsfääri olukorra vahel ehmatavat lõhet, siis tollal oli see muidugi määratu. Aga oma esimesel kolmel visiidil ta sellega veel ei tutvunud. «Me polnud näinud hoolde- või vanadekodusid. Peapiiskop Pajulaga üritasime uurida, kuidas saab praegust konsistooriumimaja renoveerida või kuidas saab aidata kiriku renoveerimisel. Uurisime, kuidas osta hoonet aadressil Pühavaimu 6 − keegi ei teadnud isegi, kes on hoone omanik,» meenutab Kramer, kes on ka Tartu ülikooli auliige, sest aitas usuteaduskonda taastada.
Põhja-Elbe kiriku õigusosakonna juhi amet oli vastutusrikas, sest kirikus on üle 2,5 miljoni liikme ja seal on ametis 18 000 inimest. 2005. aastal jäi Kramer pärast 32 aastat kestnud tööd kirikus pensionile. Paar kuud varem kutsuti ta auametisse Schleswig-Holsteini Punase Risti presiidiumis. Ta oli seal kolm aastat üks kolmest asepresidendist ja 2007 valiti ta presidendiametisse, kus on siiani.

Vabatahtlik autojuht
Schleswig-Holsteini Punases Ristis on veidi üle 100 000 liikme, 3500 kuulub noorte Punasesse Risti. Aidatakse palju vanemaid inimesi − töö hoolde- ja vanadekodudes; õpetatakse noortele esmaabi. «Sotsiaalvallas on väga lai tegevus­spekter. Meil on oma haiglad, kolm naiste varjupaika ja invakodud − nii vanureile kui lastele. On juhtprojekt − kool, kus õpivad ratastoolis lapsed, kellest osa on 24 tundi masinhingamisel. See kool asub väga suures ja väärt majas,» tutvustab president.
Kramer uuris üheksaliikmeliselt presiidiumilt, millised sidemed on teiste maadega. «Meil oli suhe Peterburi ja Taani Punase Ristiga. Küsisin, kas saaksime arendada sidet Eesti Punase Ristiga. Sel ajal juba teadsin, et Punane Rist Eestis on sarnane meie omaga − muidugi väiksemas mõõdus. Võtsin ühendust Eesti kolleegidega: presidendi dr Urmo Kööbi ja peasekretäri Riina Kabiga. Meil oli väga hea tõlk Siret Rutiku, kes aitas meid nii kiriku kui Punase Ristiga suhtlemisel,» meenutab ta.
2011. aastal kirjutati alla ametlik koostöölepe Eesti Punase Ristiga. Leppes oli kirjas, mida tahetakse järgnevatel aastatel arendada: noorte Punane Rist, esmaabiharidus, -seminarid ning –koolitused. Ühtlasi püütakse leida uusi valdkondi koostööks.
«See, mida ma teen suure veoki roolis, seisab mu presidenditööst lahus. Olen näinud, et vanade- ja hooldekodudes on väga kehvad voodid, seal vajatakse uusi seadmeid, kõndimise abivahendeid, riideid ja tualetiistmeid. Meil Punases Ristis pole neid asju, aga meil on sponsorid, kellele võin helistada ja küsida, kas saame näiteks 20 ratastooli või rulaatorit. Me saame need annetusena, ei maksa nende eest. Ma pean küsima, aga see pole probleem,» räägib Kramer.
Praegu on tegu tema 19. reisiga Eestisse kaubikuroolis, seejuures oli tal diakooniatöö tõttu koguduste juures tarvis käesoleva reisi käigus külastada ka kolme kohta Leedus. Eesti Punasel Ristil pole vanadekodusid, sest see on riigi vastutusala ja sellega tegelevad omavalitsused.

Proovis kirikuõpetajaks
«Kahju, et Eestis teatakse vähe Punase Risti tööst, aga me püüame selle vastu huvi äratada. Eesti Punasel Ristil on palju arenguruumi. Praegu on meil võimalik koostööprojekt Paldiskis, kus kohalik omavalitsus tahab koostöös Punase Ristiga rajada vanadekodu. Me saame aidata voodite ja vajalike seadmetega. Oleme voodeid toonud ka Iisakusse ja loodan, et neist piisab − kui ei, toome juurde,» räägib president.
Kuidas sakslased teavad, mida eestlased vajavad? «Tunnen mitmete Eesti piirkondade Punase Risti aktiviste: Raplas, Tallinnas, Põlvas, Valgas, Võrus, Tartus. Kolm aastat tagasi kutsusime 20 inimesest koosneva Eesti Punase Risti aktivistide grupi Saksamaale, et näidata, millega tegeleme, ja arutada, mida vajatakse. Kui tulin järgmisel korral Eestisse, olid mul aadressid ja teadmine, mida tarvis on. Meilitsi saab kokku leppida, millal saan visiidi teha ja kas saan külastada haiglaid. Eile olin näiteks Räpinas, kus polnud varem haiglat näinud. Seal on ka hooldushaigla, kus osa patsiente on dementsed ja enamik vajab ratastooli,» räägib Kramer.
Aga miks on heategevus Kramerile oluline? «Sellele polegi nii lihtne vastata. Olen Rotary klubi liige ja mind toetavad mu töös Rotary sõbrad. Olen neile öelnud, et mul on Bacillus Balticus’elt saadud nakkus, samuti minu kolleegil kirikuarhitekt Wilhelm Posel, kellega tegime algusaastatel siin koostööd. Kui sul on see viirus, tahad siia aina tagasi tulla, sest leiad siit rohkelt kenasid inimesi. Mul on siin suur suhtevõrgustik ja ma tunnen end Eestis kui kodus,» räägib president.
Koos arhitekt Posega püütakse praegu aidata Lüganuse kogudusel pastoraadimaja renoveerida.

Kohtla-Järve laager
President Krameril on hariduse poolest kohtuniku kompetents. Ta alustas kunagi teoloogiaõpinguid Tübingenis ja Hamburgis, sest tahtis esmalt pastoriks saada, aga katkestas siis õpingud pärast kahte ja poolt aastat, kui adus, et see pole tema kutse. Järgnesid juuraõpingud Kieli ülikoolis.
Ülemkirikunõunikuna töötas ta koos kolleegidega välja Põhja-Elbe kiriku seadusandluse. Kramer on aidanud ka EELKd kirikuseadustiku koostamisel. Kielis töötades oli ta aastate jooksul ametis Luterliku Maailmaliidu juures, samuti on ta olnud tegev sõjaväe kaplanaadis. Muu seas arendati koostööd Eesti ja Läti ning Schles­wig-Holsteini sõjaväekaplanaadi vahel. «Me nimetame seda militaarkaplanaadi Balti mere konverentsiks.»
Kramer ütleb, et pole siiani täpselt aru saanud, miks ei ole täielikult käivitunud EELK diakooniatöö. «Meie diakooniakeskus Rensburgis püüdis üles ehitada diakooniakeskusi 14 Eesti koguduse juures. Ja see ei hakanud Eestis tööle. Küsisin peapiiskop Kiivitilt põhjust ja ta seletas, et osa Eesti pastoreid arvab, et sotsiaaltöö on riigi vastutusala. Meie arvame teisiti, sest sõna ja tegu kuuluvad kokku. Samuti leiti Kiiviti sõnul, et inimesed võivad tulla kirikusse − «miks peaks mina kuhugi minema?». Mitte kõik ei arvanud nõnda, aga Kiiviti ajal oli selliseid,» räägib Kramer.
Vestlusesse sekkub Iisaku kirikuõpetaja Avo Kiir, kes täpsustab, et Saksamaal toetab diakooniatööd kirikus riik, Eestis aga mitte.
«Sama asi on meil praegu Punase Ristiga. Küsisin mullu proua Kabilt, kas saame rääkida sotsiaalministriga, kelleks oli tollal Taavi Rõivas, kas Eesti Punane Rist saaks suurema vastutuse sotsiaalsfääris, et ehitada maju ja supikööke, aidata vaeste perede lapsi koolitarvete ja toiduga. Saksamaal riik subsideerib kiriku ja Punase Risti sellekohast tegevust ja ollakse väga rahul, et need organisatsioonid sellega tegelevad. Inimestele, kes vajavad abi, pole oluline, kust see abi tuleb. Peaasi, et neil oleks koht, kuhu minna − ka psühholoogiliste probleemide puhul. Loodan, et see olukord paraneb aastate jooksul,» räägib Kramer.
Seitsme aasta jooksul on igal aastal kokku saanud Eesti ja Schleswig-Holsteini Punase Risti noored. Tänavu töötas 20 Eesti noort nädala Schleswig-Holsteinis Kieli lähedal. Järgmisel aastal tuleb Saksa grupp Eestisse. «Eelmise visiidi ajal tekkis mõte, et Saksa noori võiks võõrustada Punane Rist Kohtla-Järvel ja nende tööks võiks olla 3–4 päeva jooksul aia taastamine Iisaku hooldekodu ümber,» räägib Kramer plaanidest.
74aastase Krameri puhul torkab silma tema hea füüsiline vorm − tulnud pikalt reisilt, laadib ta isiklikult koos koguduse tädikestega maha kraami, mis Iisaku jaoks on mõeldud. Ju aitavad head mõtted ja õiged teod kaua nooruslik püsida.
Teet Korsten,
Põhjarannik

Henning Kramer
Sündinud 20. augustil 1940.
1984–2005 töötas Põhja-Elbe kiriku viitsepresidendi ülemkirikunõunikuna.
Alates 1980. aastate lõpust on ta olnud Põhja-Elbe kiriku Eesti abiprogrammi koordinaator.
Alates 2007. aastast Schleswig-Holsteini Punase Risti president.
Tartu ülikooli auliige (2001).