Härjapõlvlaste kuningas

Sel aastal saame koos kirikuaasta algusega uue peapiiskopi. Valimised toimuvad just täna, kui kirikuleht ilmub. Üks palavalt soovitud kandidaat taandas ennast, valikusse jäid kolm nooremat ja üks küpsemas eas vaimulik. Õige oleks vist mõelda, et viimaks teostub kirikus Jumala tahe, aga uue peapiiskopi puhul ilmneb see paraku kirikukogu häälteenamuses. Mis tähendab, et keegi võidab ja keegi kaotab, keegi on tulemustega rahul, keegi mitte.
Viimastel kuudel on pikalt kõneldud sellest, mida uuelt kirikujuhilt oodatakse, jagatud nõuandeid, mida kõrvalseisjail ikka lihtne pakkuda. Kas ta peaks olema ennekõike organisaator ja administraator, eestpalvetaja, vaimulike hingehoidja või hoopis avalikkusega suhtleja? Kas ta peaks lõpetama naiste ordineerimise või panema suu kinni neil, kes seda nõuavad, viima läbi põhjaliku haldusreformi või jätma kõik nagu seni?
Vastused neile küsimustele võivad mõnele tunduda ilmsed, aga siis on õigus ka Charles Strossil, kes ütleb: «Kõik organisatsioonid, mis on asutatud mingil eesmärgil, täituvad ruttu inimestega, kes näevad oma osa selles kõige tähtsamana.»
Täpselt kuu aega tagasi, pühapäeval, 26. oktoobril, olin Põhja-Iirimaal Derry linnas. Missat pühitseti 7. sajandil surnud Iiri munga Eoghani (latiniseeritult Eugenius) järgi nimetatud katedraalis, jutlustas piiskop Donal McKeown isiklikult. Peaaegu võimatust iiri aktsendist hoolimata sai temast kenasti aru, sest mees oli lõbus ja jutt lihtne, samas õpetlik. Meie hädad algavad sellest, ütles piiskop, et me ei usu, nagu võiks Jumal meid armastada. Et ta võiks armastada mind sellisena, nagu ma olen.
Pärast missat sai koguduseliikmetega juttu puhutud ja muidugi tulid jutuks mured. Meie kurdame oma kliima ja kiriklike olude üle, nemad samamoodi. Suvi pidi Iirimaal talvest erinema üksnes seepoolest, et vihm on soe, ning kirikuliikmete hulk väheneb jõudsalt. Mis on selgelt näha kasvõi sellest, et pühapäeviti peetakse Eoghani kirikus veel üksnes neli missat, esimene kell seitse varahommikul ja viimane keskpäeval. Veel mõned aastad tagasi koguneti kuuel korral.
Kirik on lisaks pidanud loobuma osast kinnisvarast, kuna nende ülalpidamiseks pole enam vahendeid. Näiteks 1886 katoliku kiriku poolt karskuspropaganda läbiviimiseks ehitatud nn St Columb’s Hallist (püha Columbanus rajas 6. sajandil Derrys esimese kloostri).
Nädal on lühike aeg otsustamiseks, aga tundub, et noorte alkoholitarbimine on Iirimaal samasugune probleem nagu Eestis. Nimetatud hoone seisis kaua tühjalt, nüüd püütakse sellele teatri- ja kontserdimajana uut elu sisse puhuda.
Iirlased on meiega võrreldes väga usklik rahvas, aga selles usus on tugev poliitiline mekk. Õige iirlane on katoliiklane ja vabariiklane ning protestant võrdub tema jaoks briti kolonistiga. Umbes nagu meil õigeusklik venelane. Neilgi on selja taga kuri ajalugu, katoliiklased said alles 1829 Ühendkuningriigis taas kodanikuõigused, Iiri Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1922, aga kuuendik saarest jäi siiski Briti võimu alla. Mõned otsad on senini kokku sõlmimata ja mõned haavad paranemata nagu meilgi.
Iirlasest bussijuht Frank viskas teel Dublinist Derrysse nalja, et näete, siinpool jõge on protestantlikud ja sealpool, Iiri Vabariigis, katoliiklikud lambad. Lisaks pidid kõik kohad olema täis ringisebivaid härjapõlvlasi. Mitteiirlased neid küll üldiselt ei näe, ainsaks erandiks on Iiri Vabariigi president Michael D. Higgins, kes on väidetavalt ka kõikide härjapõlvlaste kuningas (jumala eest, see mees näeb täpselt selline välja!).
Advendiaeg on ootuse aeg ja oodatakse õigupoolest mitte jõululast, kelle sündimine on kauge minevikusündmus, vaid tulevast kuningas Kristust. Sellega antakse mõista, et meil pole õiget juhti ja valitsejat. Ükskõik kui kõlava tiitliga kaunistatud liider pole viimselt enamat härjapõlvlaste kuningast. Kes küll püüab parimat, aga välja tuleb nagu alati.
Selle maailma valitsejate ühine tunnus on teatav koomilisus ja parimad neist tunnistavad seda ka ise. Ehk tuleks ka uuele peapiiskopile lisaks Jumala õnnistusele soovida, et ta seda ei unustaks. Ja et Jumal armastab teda just sellisena, nagu ta on. Nagu meid teisigi.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist