Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Täna 25 aastat tagasi

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Gnoosise raamat copyMöödunud aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt Kurt Rudolphi raamat «Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu» (fotol).

Kohe raamatu eessõnas antakse gnoosisele pikk ja põhjalik seletus: «Ei eksita, kui selles [gnoosises] nähakse paljudest koolkondadest ja suundadest koosnevat dualistlikku religiooni, mille hoiak maailma ja tollase ühiskonna suhtes oli rõhutatult hülgav ja mis kuulutas inimese vabanemist («lunastust») maise olemise vanglast läbi «arusaamise» tema (ajutiselt kinnikaetud) olemuslikust sidemest (olgu see «hing» või «vaim») ülemaise vabaduse ja rahu riigiga.»
Ometi ei saa Rudolphi raamatu tutvustamist alustada, meenutamata mõningaid üsna ammu viljakale pinnasele langenud asjaolusid.
Tsiteerin eellooks eelmises lõigus nimetatud raamatu põhilise tõlkija teoloogiadoktor Jaan Lahe mõne aasta vanust professor Kalle Kasemaa 70. sünnipäevale pühendatud artiklit «Mandalaste loomismüüt ja selle paralleelid gnostilistes süsteemides» (ajakiri Kirik ja Teoloogia 28.12.2012):
«1988. a juhtusin lugema hollandi kirikuloolase Gilles Quispeli artiklit «Gnoosis», mis avaldati meie kiriku almanahhi «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik» 1987. a numbris. Kasemaa oli tolles väljaandes sagedane kaastööline (ja kuulus ka almanahhi toimetuskolleegiumisse) ja ka nimetatud artikkel oli tema tõlgitud.
Juba esmakordsel lugemisel haaras see artikkel mind jäägitult ja minus tärkas soov saada gnoosise kohta võimalikult palju teada /../ Elu viis mind kokku maailma ühe tuntuma gnoosise-uurija Kurt Rudolphiga Marburgist, kellest sai minu doktoritöö peamine juhendaja, samuti mitmete teiste nimekate gnoosise-uurijatega, kellest paljudega olen kontaktis kuni tänaseni. Kuid seda kõike ei oleks ilmselt olnud, kui Kalle Kasemaa ei oleks omal ajal tekitanud minus huvi gnoosise vastu.»
Niisiis tuleb suurepärase raamatu eesti keeles ilmumise tänuks mõelda eelkõige Jaan Lahele, kuid kindlasti ka Kalle Kasemaale ning loomulikult kaastõlkijatele Jana Lahele ja Marju Lepajõele.
Põhjendan mõne sõnaga ka tutvustava artikli pealkirja valikut. Olen selle laenanud Eesti Televisiooni legendaarselt saatejuhilt Valdo Pandilt, kes aastatel 1966–1970 eetris olnud saatesarjas käsitles tookord 25 aastat tagasi aset leidnud II maailmasõja sündmusi.
Annan endale aru, et eespool mainitud Gilles Quispeli gnoosist tutvustav artikkel ilmus küll pisut rohkem kui 25 aastat tagasi, kuid nagu Jaan Lahe olin ka mina üks nendest, keda see artikkel tugevasti puudutas (arvan, et lugesin seda 1989. aastal). Paljudele Quispeli artiklis tõusnud küsimustele ja probleemidele on nüüd, veerandsada aastat hiljem, Kurt Rudolphi raamatust võimalik leida huvitavaid vastuseid ja mitmekesist analüüsi.
Isiklikult tunnetasingi, kuidas Kurt Rudolphi «Gnoosis» hakkas minu jaoks elama dialoogis umbes 25 aastat tagasi loetud Quispeli artikliga. Võtta või Nag Hammadi leiud, koptikeelsete gnostiliste tekstide kogu, mille kohta Quispel kirjutas pool lehekülge tihedat teksti, mis oli parasjagu sobiv huvi tekitamiseks.
Rudolphi raamat pakub sellele huvile vastuseid: Nag Hammadi tekstide leidmise ja avalikuks saamise dramaatilise loo (kus teatud osa mängib ka Gilles Quispel), leitud tekstide loetelu koos lühikese kirjeldusega ja kokkuvõtvad seisukohad leiu tähtsusest.
Samas on Rudolphi raamat loomulikult loetav ja kasulik ka neile, kellele omal ajal ei puutunud Quispeli artikkel näppu. Süsteemselt ja põhjalikult antakse ilmunud raamatus edasi gnoosise allikaid, päritolu, õpetuse nüansse ja ajalugu. Kogu aines gnoosise kohta on esitatud selgelt, kuid sealt ei puudu ka tunded ja dramaatika. Olgu näiteks või Rudolphi teoses hääbunud maailmausundiks nimetatud maniluse tekke, õitsengu ja kadumise kirjeldused.
Omamoodi dialoog tekib umbes 400-leheküljelisel raamatul veel Jaan Lahe kirjutatud mahuka järelsõnaga, kus leiavad esitlemist mitmed uuemad gnoosise uurimise tulemused. Küllap võime olla uhked, et meil on Eestis gnoosise alal maailmatasemel teadlane.
Sugugi vähetähtsad pole ka vaadeldavas teoses esitatud illustratsioonid ja lisad. Vaadates pilte vanadest käsikirjadest, ehitistest ja raidkirjadest, saab sisse elada ajastusse, kus gnoosise mõju oli paljudes piirkondades valdav.
Osa illustratsioone seevastu aitavad tungida veel sügavamale gnoosise sisemaailma, näiteks diagramm erinevate sfääridega maailmast, pildid mitmesuguste tegemistega hõivatud väljavalitutest, hingekaalude kujutis, nõidumiskauss jne. Raamatu lõpuosast leiab veel ajatabeli, mis aitab gnoosise ajaloos lihtsamalt orienteeruda.
On mõneti sümboolne, et Rudolphi raamatu põhiosa lõpeb mandalaste, ainsate praegu elava gnostilise grupi esindajate ajaloo, tseremooniate ja õpetuse kirjeldamisega. Mõned fotod lisavad nende eluolu tunnetamiseks reaalsust. Üks õrn haru gnoosisest on siiski ka tänapäeva jõudnud.
Peale tavapärase eessõna on Rudolphi raamatus eraldi peatükina ka väljajuhatus. Tahaksin Kurt Rudolphi «Gnoosise» tutvustamise võtta kokku väljajuhatuses toodud mõttega: «Võib peaaegu öelda, et gnoosis saadab kirikut varjuna kogu aeg.» Igal kristluse vastu sügavamat huvi tundval inimesel on kasulik tutvuda ristiusu kaaslasega, kes mitmetes asjades kristlusest erinevatel seisukohtadel oli, kuid samas meie usku sügavalt mõjutanud on.
Toomas Jürgenstein