Kirikuruumi tuulutades

Valimiseelne periood on täis vande- ja tõotusesõnu, mure- ja rõõmuhõiskeid vastavalt kõneleja poliitilisele maailmapildile ehk parteilisele taustale. Isegi kirikuruum selle laiemas tähenduses, mis ei piirdu üksnes sakraalhoonega, on poliitikast lämbe.

.

Nt võisime kuulda Vikerraadiost «Kirikuelu» saadet (eetris 18.02.2007), kus oli juttu ühe EELK koguduse kodulehest, kus üleval riigikokku kandideerijate nimed, enesetutvustused ja pildid, juures ka koguduse õpetaja positiivne hinnang mõlema kandidaadi kohta. 31. jaanuari Eesti Kiriku juhtkirja autor ei jäta lugejale erilist valikuvõimalust – ainult see erakond, kelle lubaduste hulka kuuluvad rahasummad ummikusse jooksnud pühakodade programmile, on väärt meie hääli.

Eelmise nädala kirikuleht vahendab meile taas loo sellest, kuidas üks kogudus on astunud valimispropaganda reele ja korraldanud koguduse liikmetest poliitikute kohtumise kogudusega.

Samas lehenumbris on artikkel nn kristliku erakonna esindajalt, kes üsna veendunult kõneleb vajadusest kristlaste häältega parlamenti pääseda; teine, teoloogi haridusega «ilmaliku» erakonna esindaja jällegi polemiseerib Piibli tsitaatide varal, milline on tõeliselt kristlik partei ja tahab enese erakonda samuti kristlastele «söödavaks» teha.

Ilmselt tabame end veel ja veel valimisteemadele mõtlemas kohtades, kus me seda tavaliselt pole harjunud tegema: kirikuteateid lugedes, koguduselehte sirvides, piiblitundi külastades… Seejuures toonitatakse meile üha uuesti ja uuesti, et tuleb minna valima, sest vastupidine käitumine on sovetlik ja kõige halvem variant ning tegelikult peaksid valimised olema lausa kohustuslikud.

Võim on paheline nähtus

Kas kõik see on kuulutus, mida me kirikult ootame? Kas politiseeritud kirikuruum on sakraalruum? Kas valimiskäsk on jumalik käsk? Näib, et nii arvatakse, sest alternatiive ei pakuta. Valimine – jah! Kirikule raha – jah! Kristlik poliitika – jah!

Julgen siiski vaidlustada kõik need kolm hüüdlauset ja nende jumalikkuse ning pakkuda välja alternatiivi, pealegi mu meelest vägagi kristliku. See lähtub läbi ajalookogemuse kinnitust saanud teooriast, et võim on paheline nähtus, mis varem või hiljem hakkab vaimu tapma.

Kristliku anarhismi teoreetik Jacques Ellul on öelnud, et kiriku koostöö võimuga viib viimaks ikka ühe tulemuseni – kirikust saab riigi (loe: parteide) propaganda vahend. Eesti kontekstis on selleks näiteks kogudustele valusalt lähedane pühakodade restaureerimise programm.

Kogu Eesti riigi muinsuskaitsealane seadusandlus on üles ehitatud nõnda, et kõik ohjad suunduvad riigi kätte. Järelevalve, projektid, ehitus – kõik on riigi kontrolli all ja ilma viimaseta ei tohi ükski kogudus midagi ette võtta. Sellega on rahulikult ka lepitud, sest rahagi on siiamaani tulnud suuresti riigilt. Miks siis mitte lasta võimul tegutseda?

Ent see oli ajutine periood. Tänane seadusandlus on sama, kuid rahavood on kinni keeratud. Ja mis on tulemuseks – kirikul on kiusatus teha propagandat neile, kes rahakraanid jälle lahti lubavad keerata.

Päästev köiejupp

Nii moodustub nõiaring, mis kordub valimisest valimiseni ja järjest hullumeelsemal moel. Kindlasti ei pea me kahtlustama mingeid vandenõusid või kurjade inimeste pahatahtlikkust kiriku suhtes.

Pigem näib see olevat võimu loomulik toimemehhanism – varem või hiljem hakkab ta nüpeldama seda, keda alguses aidata lubas. Ja see töötab nii riigi kui ka suurte firmade juures. Iga nende poolt visatud päästev köiejupp, olgu rahalise või muu toetuse kujul, saab kord poomisnööriks. Seejuures ei ole vist erilist vahet, kas silmust tõmbab kokku kristlane või mitte – tulemus on sama.

Väljakutseks meile on ringist lahti murda selgelt apoliitilisele poolele asudes. See ei tähenda poliitilist ignorantsust, küll aga mittenõustumist muutuda võimu käepikenduseks.

Katoliikliku töölisliikumise emaks tituleeritud Dorothy Day on öelnud evangeeliumeis esitatud küsimuse kohta keisrile maksuraha maksmisest (Mt 22:15–22, Mk 12:13–17, Lk 20:20–26), et andes Jumalale Jumala oma, nagu Jeesus meil teha soovitab, ei jää meil keisrile andmiseks midagi.

Valik on meie

Julgeksin sama öelda vastupidi: andes keisrile (ehk võimule) kõik, mis ta soovib, ei jää meil Jumalale andmiseks midagi. Sest siin on ju juttu enese loovutamisest. Nii nagu maksurahal on peal keisri nimi ja tema jumalikud tiitlid, nii oleme meie Jumala kuju kandjad. Valik on meie – kas oleme Jumala või keisri omad. Mõlemat ei saa.

Üks alternatiiv ja samuti kristlik alternatiiv, seda valimiste tõttu poliitikast lämbeks muutunud kirikuruumi pisut tuulutada, on astuda välja süsteemist, mida meile millegipärast iseenesestmõistetavana pakutakse. On igati legaalne ja põhiseaduspärane keelduda valimispropagandast ja selles osalemisest ükskõik millisel moel. Isegi mittevalimine kuulub meie kodanikuõiguste hulka, mille kasutamist ei või meile keegi keelata. Mis see muudab?

Kui kasutada ühe erakonna loogikat, siis võime mõelda, et kuna meil on 60 000 kristlast, kellelt eeldaksime otsustamist kristliku alternatiivi kasuks ja loobumist igasugusest poliitpropagandast ja kollaboratsioonist parteidega. Kui sellest muud ei sünni, siis korraks võimu tõsisemalt vaimule mõtlema sunnib küll, ja õhk on jälle klaarim.

Tauno Toompuu, Simuna koguduse diakon