Nõrgad ja vaevatud jäetakse maha?

Viimaste riigikogu valimiste kampaania ajal tundus, et erakonnad soovisid üsna üksmeelselt elukvaliteedilt ja sissetulekutelt solidaarsemat ühiskonda. Ehkki erakondi, kes soovisid võrdsustada jõukamaid vaesematega, oli küll enam kui varasematel valimistel (astmelise tulumaksu kehtestamist toonitasid ühemõtteliselt nii keskerakondlased kui sotsiaaldemokraadid), oli endiselt rohkem siiski neid, kes soovisid parendada eelkõige madalapalgaliste olukorda, tõstes kas tulumaksuvaba miinimumi või miinimumpalka.
Isegi roheliste valimisprogrammis oli otsesõnu öeldud, et nende «põhiülesanne on pea 100 000 absoluutses vaesuses elavat inimest, eriti lastega pered, viletsusest välja tuua». Samas murest kantuna pidas näiteks ka EKRE vajalikuks «kehtestada regressiivne astmeline tulumaks lastega peredele: iga kasvatatava lapse pealt vähendatakse vanemate tulumaksu».
Kuna valimiskampaania ajal paistis vaesemate olukorra parandamine olevat südameasi kõigile vanadele ja uutele erakondadele, võis veel veebruarikuus oodata, et ju saab uus riigikogu ja valitsuskoalitsioon olema varasemast rohkem sotsiaalselt solidaarselt meelestatud.
Tänu «Puutepunkti» üheksale aktivistile, kes puuetega inimeste ja omakseid hooldavate perede eest seistes kandideerisid nelja erakonna nimekirjades (IRL, SDE, EKRE ja Vabaerakond), võis samuti oodata, et avalikkus (peale poliitikute ka ajakirjanikud ja eksperdid) on teadvustanud lisaks madalapalgalistele ja absoluutses vaesuses olevatele sellegi, et ühiskonnas meie kõrval on 150 000 puudega inimest ja umbes sama palju omaksehooldajaid ning viimne aeg on aidata solidaarselt ka neid (andmed pärinevad ajakirja «Puutepunkt» märtsikuu numbrist).
Ent võta näpust. «Puutepunkti» nõrgimate ja vaevatumate eestkõnelejad ei olnud valijatele kuigi populaarseks valikuks. Üheksast «Puutepunkti» aktivistist jõudis riigikokku vaid siiani Eesti Puuetega Inimeste Koda juhtinud Monika Haukanõmm (Vabaerakond).
Ülejäänud kaheksast aktivistist seitse kandideerisid uue valitsuskoalitsiooni erakondade (IRL ja SDE) nimekirjades, ent kuna neli IRLi nimekirjas kandideerinut olid parteitud, on ebatõenäoline, et aktivistid suudaks valimiste järel hoida samaväärselt puuetega inimeste ja omaksehooldajatega seotud küsimust avalikkuse tähelepanu all ja valitsuse prioriteetide hulgas.
Samamoodi võib jääda näiliseks ka üleüldine erakondade «nihe vasakule». Puhtalt vasakpoolne valitsuskoalitsioon (Keskerakond ja SDE) on praeguses riigikogus võimalik vaid vähemusvalitsusena (ehk sisuliselt võimatu). Puhtalt parempoolsed valitsused on arvuliselt võimalikud mitmes erinevas variandis (Reformierakond, IRL, Vabaerakond või EKRE). Tõenäosus, et maksupoliitikas võetakse ette kardinaalseid muudatusi suurema solidaarsuse suunas, on pärast valimispäeva oluliselt väiksem kui enne seda.
Uus valitsuskoalitsioon toob kindlasti mingi leevenduse majanduslikult raskes seisus olevatele töötutele, 20%-le palgasaajatest, kelle sissetulek on statistika kohaselt alla 500 euro, ning tõenäoliselt ka puuetega inimestele ja omaksehooldajatele.
Samas on selge, et madalamapalgaliste toimetulekut parandatakse reaalselt märksa vähemate vahendite ja määraga, kui seda lubati kampaaniates (SDE ja Keskerakond lubasid tõsta nelja aasta jooksul miinimumpalga vastavalt 800 ja 1000 euroni).
Lisaks näitab varasem kogemus ka seda, et Reformierakonna juhitud valitsustes teostuvad eelkõige Reformierakonna valimislubadused ning valimistejärgsed 1–2 aastat on pigem aeg, mil valitsus saab võtta selliseid vähem populaarseid otsuseid, mida vahetult enne uusi valimisi on riskantsem vastu võtta. Meenutagem, et 2011. aasta valimiste järel tõid sedalaadi otsused kaasa õpetajate üldstreigi märtsis 2012. Suurim tegevusvabadus ja sõltumatus valijaskonnast on erakondadel mitte valimiste eel, vaid järel.
Solidaarsusest rääkimine on poliitiliselt korrektne ning ideaalina ilus, ent reaalses poliitikas pärsib solidaarsustunde säilimist poliitikutes see, et iga rahvaesindaja on oma sissetulekute poolest neljakordne Eesti keskmine ning staatuse poolest eliit, kes esitleb end rahvale nt vabariigi aastapäeval. Kes saab üheks poliitilisest eliidist, sel on raske samastuda ühiskondlike gruppidega, mis on küll rohkearvulised, ent staatuselt madalamad.
Elus üldse paistab, et toimetulematus, nõrkus ja jõuetus tekitavad sagedamini ükskõiksust või põlgust kui kaastunnet ja solidaarsust. Ning seda mitte ilmtingimata ainult tugevamates ja elujõulisemates, kelle elujärg parem, vaid ka nõrkades ja vaevatutes endis. Seega on nihe solidaarsema ühiskonna ja poliitika poole ebatõenäoline nii kaua, kuni nõrgad ja vaevatud valivad tugevaid ja edukaid. Ja kuniks nõrgad ja vaevatud ei ole solidaarsed ka isekeskis.

 

 

 
 
 
Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist