Mandumine on minu inimõigus

Elva kiriku trepil istub õpetaja Vallo Ehasalu, kes loeb Eesti Kirikut. Kiriku uks on lahti ja ümberringi lainetab suvelõpu valgus. Justkui stseen filmist, tahaks seda pikas plaanis vaadata, aga juba ta tõuseb, et tervitada.

Jah, muru on niitmata, kurdab vastuvõtja, aga ei saa, see mõjub halvasti taimestiku mitmekesisusele. Kohe saan tutvuda nelja erinevat liiki ristikheinadega, mis kiriku ümber kasvavad.
Istume kiriku esimesse pinki ja Vallo osutab Dolores Hoffmanni värviküllasest altarist paremale: «Talvehommikutel mõnikord istun siin, tulen hommikul kell kuus, kütan ja kirjutan jutlust. Siin on kõige soojem koht.» Selline lihtsus võtab sõnatuks ja teeb tähelepanelikuks. Kui lisada eripärane vahetu huumorimeel, siiras teiste tunnustamine ja jalustrabav enesekriitika, siis on kooslus ühemõtteliselt erakordne.
Kui 1999. aastal koos Valloga pastoraalseminaris õppisime, siis eristus ta teistest selle poolest, et luges pühakirja originaalis. Küsin, kas ka praegu, tema vastu: «Aga mis keeles siis veel peaks lugema?» Jah.

Kas Sul on mõni inspireeriv lugu, mis Sind on puudutanud?
Minu kätte on sattunud õpetaja Ago Viljari kreeka tähtedega kirjutusmasin, mis on ainulaadne Eestis. Kui tähistasime Viljari 100. sünniaastapäeva 2010. aastal, küsis Elva muuseumi direktor, kas on mingit Viljari eset, mida inimestele näidata. Kaks päeva enne pidupäeva kõndis vastu Kersti Unt ja ütles, et Viljari unustas nende juurde kirjutusmasina, ja küsis, ega ma seda endale taha. Sain seda näidata. Õppematerjalid, mida Jaan Unt Tartu ülikooli usuteaduskonna algusaastail õpetades kasutas, olid selle kirjutusmasinaga kirjutatud.

Kui vaatad meie kirikule, siis mis mõtted tekivad?
Natuke kardan tuleviku pärast! Tundub, et vaimulikuna ei nõustuta enam nii töötama nagu 20 aastat tagasi, lihtsalt töörõõmust. Mõni kogudus võib tühjaks jääda.

Praegu mööda sõitnud rong pani kiriku veidi värisema. Mis raputab meid üldkiriklikult?
Mina ei lepi sellega, et usutunnistuse alused muutuvad. Et liturgias või kiriku mõistmises tulevad muud mõtted. Näiteks Maarja teema. Öeldakse: meil on võimalik palvetada Maarja poole. Mis tähendab, et on võimalik? Kas ongi vaja palvetada roosipärga? Usundiloo seisukohalt on see maagiline tegevus. Mida tähendab ühe ja sama asja kordamine? Ma arvan, et Maarja austamine pole luterlikus kirikus kohane. Öeldakse, et miks ei tuleks Maarjat austada, et austame iga inimest. Siin aetakse aga üldine ja eriline segamini. Maarjat võib austada nagu keda tahes Piibli tegelastest. Miks ei peaks? Aga kui minnakse teise konfessiooni palvevormide juurde, siis tekib küsimusi …
Kirjakoht «Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved» (Lk 1:48b) ei õigusta Maarja austamist. Siin on Vana Testamendi taust: keegi on ilma lasteta, ta saab lapse ja siit tuleneb motiiv, et sind kiidavad seetõttu õndsaks kõik järgnevad sugupõlved. Aabrahamil oli sama. Kõik see, mida Luuka evangeelium kirjutab Maarja kohta, pole originaalne, eeskujuks on esimese Saamueli raamatu algus. Maarjat austades ei arvestata, et luterlik reformatsioon ei teinud oma muudatusi rumaluse pärast, vaid see on selge Piibli tõlgendus. Peaksime paremini mõistma luterlikku teoloogiat ja mitte juhinduma muudest teoloogiatest.

Pereväärtused, pagulased Eesti ühiskonnas – need on praegu aktuaalsed teemad.
Olen konservatiivne. Viimasel ajal ärritab ajakirjanduses, et homoteema juurde kuulub pea alati halvustus Vooglaiu aadressil. Kunagi ei räägita palju, aga justkui igaüks teaks, millest jutt käib.
Pagulaste osas tahaks olla radikaalne ehk vastu, aga see on nii mitmekihiline teema. Minu iraaklasest sõber Soomes, kes kuulub ida õigeusu kirikusse, ei saa aru eurooplaste sallivusest islami suhtes. Ta on ise näinud märtri tapmist. Ütleb, et see ei parane, nad ikka tapavad. See on hullemaks läinud.
Mul on idee, mida teha muslimitega: neil on vaja diktaatoreid nagu al-Assad või Mubarak, kes ka tapsid, aga kirikuil lubati peaaegu probleemideta tegutseda. Tapmine on ebaproduktiivne tegevus, sellest saavad araabia majandusmehed ka aru. Ent praegu on seal mullad võimu juures ja majandusmehed ei saa sõna.
Islam muutub rahumeelseks vaid siis, kui on väga karm poliitiline kord. Sallivus on näiline islamis. Jah, kui vallutati, siis teatud usundid olid sallitud, neile tehti ettepanek, kas maksavad maksu või hakkavad muslimeiks. Ent alati on võimalik vägivalda kasutada põhjendusega, et kristlased tegid misjonitööd. Rahu tähendab islamis võimu. Võimu kaitstakse sõjaga.

Mis Sind rõõmustab kirikus?
Võimalus saada head haridust usuteaduse instituudis ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

Millest unistad?
Et ma ei peaks elus tegema mingeid suuri muudatusi ega tuleks mingeid hädasid. Kui mõned räägivad, et nad soovivad paremini elada ja ei taha manduda, siis minul on seisukoht, et mandumine on minu inimõigus. (Muigab – K. L.) Kui mina tahan manduda, siis ma ka mandun. Jään siia Elva kogudusse manduma veel kolme­kümneks aastaks.

Mis on elu mõte?
Küsimus elu mõttest on uusaja mõtlemise eripära ja ma ei ole uusaja mõtlemises nii tugev. Antiigis elu mõttest ei räägitud. Antiigis oli elu mõte jagatud erinevate elualade vahel.

Inimene laotas end laiali, aga kus see fookus või kese ikkagi oli?
Iisraelis oli Jumala leping. Stoa koolkonnas oli mõista, kuidas maailm toimib, et end paigutada õigele kohale. Kui see leida, siis ei pea eriti palju tööd tegema ega vaeva nägema, vaid saatus ise teeb kõik ära. Äkki minu edu saladus ongi see, et ma olen selle koha üles leidnud. Jumal teeb minu eest kõik tööd ära, mina lihtsalt püsin paigal.

Kas uusaja elu mõtte otsingud on äkki midagi sellist, mis on inimesest väljaspool, et seda otsida saab?
Saksamaal tuntud evangelist Wilhelm Busch ütleb raamatus «Jeesus, meie saatus», et meie saatus on, et peame Kristuse juurde tulema. Tal on jutlus elu mõttest, kus kirjeldab, kuidas läheb üliõpilaste juurde ja küsib, kas teate, mis on elu mõte. Tema, kristlane, teab. Kas teie teate? Üks vastab, et tema elu mõte on anda elu oma lastele. Küsija ütleb, et annate oma lastele edasi mingi mõttetu elu. Teine vastab, et elu mõte on hea haridus ja töökoht, siis mul on hea elada. Küsija vastab: hea elada mõttetut elu. (Muigab – K. L.) Lõpuks jõuab selleni, et elu mõte on tulla Kristuse juurde ja saada patud andeks.

Pluralistlik maailm justkui lahustab kõik väärtused. Kuidas püsida?
Olen pessimistlik. Mitte et kristlus oleks nõrk. Pluralism on mingi aja märk. Ega meie ühiskond nii pluralistlik olegi. Kui vaadata laiemalt ajastuid, siis kõigepealt oli töö aeg, et toitu toota; siis tekkis hariduse aeg, haridus jõudis rahvamassidesse; nüüd on tekkinud elamusühiskond. Näiteks küsimus, kas Jumal on olemas. 50 aastat tagasi oli see oluline, tänapäeval küsitakse, kas ta mulle lõbu pakub. Ühiskond ei janune millegi parema ja kõrgema järele. Tahetakse vaadata ilutulestikku. Ma ei oska öelda, kui palju võib kirik elamusühiskonnaga kaasa minna. Kui tahame elamusühiskonnas olla edukad, siis peaksime jumalateenistused tegema elamuslikuks.

See oli ju üks uue liturgia eesmärke.
Ma ei näe seal elamuslikkust. Uues liturgias on imelik asi, et raha õnnistatakse altari ees. Olen mõelnud, et kas raamatupidamises tuleb õnnistatud ja õnnistamata raha eraldi reale panna. Raha tuleb lugeda, mitte õnnistada. Sellega ma nõustun, et vaimulike riietust vaadates tekib elamus.

Millised on Sinu eestpalvete teemad?
Palvetan oma koguduse ja naaberkoguduste eest. Oluline palveteema on, et maakohad ei tühjeneks, et inimesed tööd leiaksid ja et töö teeks rõõmu nagu mullegi.

Millal Sa viimati õnnelik olid?
Kogu aeg. Võib muidugi öelda, et ma ei saa väga õnnelik olla, kui mul on nii negatiivne suhtumine islamisse. Nagu Vene ajal ei tahetud vene keelt õppida, nüüd mul vahel tuleb selline tunne, et ma ei taha araabia keelt õppida. Aga siis ma ikka võtan araabia keele õpiku ja õpin.

Kui palju keeli oskad?
Üheksat: saksa, soome, vanaheebrea, vanakreeka, rootsi, inglise, vene, ladina. Vilets on läti ja araabia keele oskus. Araabia keelest ükskord oli kasu. Oulus sõitsime abikaasaga jalgratastega järve ääres ja vaatasin, et kalamehed räägivad araabia keeles omavahel. Ütlesin neile midagi ja nad pakkusid meile kohvi selle peale. Nad olid muslimid.

Kas kristlastel, juutidel ja muslimitel on üks Jumal?
Saan eksegeedina vastata. Siin on kahtlus. Damaskuse Johannes (suri u 749), keda kirikus tuleks pidada kõige paremaks islami asjatundjaks, ütleb, et islam on kristluse sekt, mis on läinud kristluse tõest liiga kaugele. Nad on samal tasemel mormoonidega, aga neid on statistiliselt palju.
Islamis on võetud kristlastelt Jumala mõiste, aga prohvet on teinud kõik ringi: Muhammad ja Joseph Smith on väga paralleelis. Nad kuulutasid, et enne mind oli kõik vale ja alates minust kõik õige.
Islam on ka teatud seisukohavõtt kristlaste omavahelistele vaidlustele. Oli üks kirik, millesse Muhammad on suhtunud paremini kui teistesse: ida õigeusu kirik.

Sulle on filoloogiline lähenemine oluline. Kas nõustud, et keelkond on meelkond?
Mõtleme keeles, mida räägime. Ei tasu uhkustada, et mõtlen oma peaga, mõtleme ikkagi kõigi nende peadega, kes meiega sama keelt räägivad. Masing rõhutas, et eestlane ja sakslane mõtlevad erinevalt. Ma ei ole nõus. Luterlik usutunnistus ühendab eestlasi ja sakslasi nii palju, et siin pole võimalik suurt erinevust näha.

Kas Sul on oma lemmikraamat Piiblis?
Mul on neid tohutult. Igas raamatus armastan rõhutada mingeid eripärasid. Meeldib Matteuse evangeeliumi süstematiseeritus, Luuka evangeeliumi draamalikkus, Jesaja raamatu musikaalsus, Kuningate raamatute biograafilisus, teise korintlaste kirja psühholoogilisus, Nehemja raamatu ehitustehnika.
Minu ehitusalane haridus pärineb Nehemja raamatust. Prof Heltzer pidas seda raamatut väga oluliseks. (Muiates – K. L.) See oli hea ettevalmistus pastoraadi remondiks. Siit tuleb väga selgelt välja, mis kasu on eksegeetikast ehk sellest ülikoolis käimisest üldse.
Kätlin Liimets

Vallo Ehasalu
Sündinud 10. jaanuaril 1973 Elvas
29.08.2000 ordineeritud õpetajaks
Valga praostkonna praost
Elva koguduse õpetaja
Usuteaduse instituudi piibliteaduste lektor
1999 TÜ usuteaduskond, teoloogiamagister
Alates 2002 TÜ usuteaduskonna doktorantuuris
Abielus, kolm poega