Udo Tiirmaa peab lugu Jumala ja inimese kätetööst

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse nõukogu auväärseim liige Udo Tiirmaa (87), kelle juhtimisel taastati Jaani kirik, on eelistanud arhitektina uue rajamisele ajalooliste ning huvitava looga ehitiste restaureerimist.

Küsides luba jutuajamiseks saan lahke kutse Tiirmaade koju Tartu Tammelinnas. «Oskar Lutsu maja lähistel, ootame rõõmuga,» innustab vanahärra ja annab juhiseid õige maja leidmiseks. Eelnevalt abikaasalt üle uurides, et egas sel ajal kodust väljaminekut plaanis pole. Tiirmaad on ligi kuuekümne abielus oldud aastaga sedavõrd kokku kasvanud ja teineteise seltsist pidavad, et neid naljalt üksi liikumas ei näegi. Ka kirikus käivad nad koos ja reeglina ikka igal pühapäeval.

Kirikusse, kui tervis lubab
«See sõltub nüüd tervisest, kas enesetunne lubab,» ütleb Udo jumalateenistusele jõudmise kohta, lisades siiski täpsustuseks, et ka aastaaeg mängib omajagu rolli, sest näiteks kevadel ja suvel on nad naisega väga hõivatud aiatöödega. Peale koduaia Tartus on neil aiamaa Ihastes ja talumaa viljapuuaiaga Saadjärve ääres. «Mina ikka kitkun, kuigi paljud löövad käsi kokku, et kuidas sa enam jaksad,» nimetab proua Virve, kes kuulsa sordiaretaja ja pedagoogi Aleksander Kurvitsa tütrena on aiatöödega maast madalast kokku kasvanud.
Oma isa 1924. aastal Riia maantee äärde ehitatud suures majas nad nüüd elavadki. Elavad teisel korrusel, kuna esimesel korrusel on lastearstist tütar oma perega. «Siin ma ka sündisin, aga 1944ndal tulid venelased sisse ja lagastasid otse uskumatul määral siin kõik ära, põletasid raamatud ja kandsid mööbli laiali,» elustuvad vanaproual ammused mälestused.
Ka Udo on Tartus sündinud ja pea terve elu ülikoolilinnas elanud. Lapsepõlvekodu oli tal Kivi tänavas, kus ema pidas õmbleja ja isa rätsepa ametit. Vanemate abilisena tuli väikesel Udol klientidele tihtipeale tellimused üle linna koju kätte toimetada. Ehk saigi nendest uulitsal uitamistest alguse suur huvi ehituskunsti vastu. Igatahes vanemate elukutse järgijat temast ei tulnud ja pärast keskkooli viis haridustee noormehe Tallinna arhitektuuri õppima.

Kui Tartu toibus sõjast
Inimene teeb plaane, aga Jumal juhib. Väite näiteks sobib Virve ja Udo lugu. Justkui loodud teineteist kohtama, sündisid ja kasvasid nad Tartus, arhitektuurialase hariduse nõutamiseks «põikasid» Tallinna ja oma ühise kodu rajamiseks jõudsid teineteise järel tagasi Emajõe Ateenasse. Sama jalga astumist hõlbustas lisaks ühisele maailmavaatele veel sama eriala ning seegi, et pärast instituudi lõpetamist jõudsid mõlemad tööle Tartu linna peaarhitekti Arnold Matteuse töörühma.
Tuletagem meelde, et Tartu nägi sel ajal veel välja selline, nagu oleks sõda lõppenud eile, kõikjal laiusid varemerägastikud. Tiirmaad lahendasid Turu tänava pikenduse, et vähendada liikluskoormust üle Riiamäe. «Püüdsime hoolsalt vältida vanade majade peale ehitamist ja katsusime säilitada olemasolevat, kus vähegi võimalik,» meenutab Virve ja Udo täiendab, et sel põhjusel ei planeerinud nad selles piirkonnas asunud juudi sünagoogi varemete peale hoonestust. «Tänapäevalgi võib sünagoogi piirjooned markeerida või kasvõi samale kohale uue ehitada,» lisab ta.
Püüdes säilitada purukspommitatud linnaruumi tulevikule, ei rutanud Matteus õhitud hoonete asemele uusi projekteerima. Kahjuks ei läinud see taktika alati läbi. Virve Tiirmaal on siiani kahju, et Jaani kiriku vahetusse lähedusse püstitati korterelamu, mis tänaseni kirikuaias võõrkehana silma riivab.
«Matteus kutsus mu enda juurde ja küsis arvamust, mida teha Jaani kirikuga,» meenutab Virve jutuajamist oma tööandjaga, kellele linnavõimud survet avaldasid kiriku lammutamiseks. Proua Tiirmaa seisukoht kõlas, et tegemist on vääriliste varemetega, millest võib kunagi veel pühakoja taastada. Matteus jättis lammutamiskäsu andmata.

Jaanis, juba koolipoisina
Treffneri gümnaasiumis õppijale paistis Jaani kirik klassituppa hästi kätte. Hästi on Udol ka meeles, kuidas kooli juubeli tähistamiseks 1943. aastal kirikus jumalateenistust peeti. Udo laulis kooli kooris, mis oli üles rivistatud oreli kõrvale rõdul. «Sain hästi näha Martin Lutherile pühendatud vitraažakent, mille oli kogudusele kinkinud Saksa konsulipere Koch,» meenutab Udo. «Laudpõrand oli praegusest tunduvalt kõrgem ja altari kujundus oli vastavalt tolle aja kombele,» nimetab Udo silmahakkavamaid erinevusi toonase ja tänase Jaani kiriku interjööris.
Vaiksel häälel pakub ta sisukate lausete kaupa huvitava ekskursi Jaani kiriku ehitus- ja taastuslukku. Keeruline on kiriku vundamendi küsimus, rõhutab Tiirmaa, selgitades, et hoone ehitati kultuurkihi all olevale allikasoo nõrga kandevõimega settekihile. Müüride aluse pinnase tugevdamiseks oli kasutatud niihästi parv­alust kui ka liivast, kruusast ja tellisetükkidest täidet.
Jaani kirikut on põhjalikult uurinud kunstiajaloolane Olev Prints (1915–1996), kes Udo Tiirmaa kinnitusel oli kategooriline oma nõudmises, et hoone tuleb taastada justnimelt kirikuna, mitte muuseumi või kontserdisaalina. Võib mõista, kui raske oli seda põhimõtet tol ajal kaitsta. On huvitav, et kunstiajaloolasena tuntud Prints astus ülikooli enne sõda teoloogiat õppima, seega oli ta peale kunstiväärtuste vägagi huvitatud ka teoloogilistest küsimustest.
«Omast kohast on muidugi sügav rahulolu, et kirik valmis sai ja just kirikuna, aga teiselt poolt selgus ehituse käigus, et on nii palju lahtisi otsi, millest ei teagi, mida arvata,» tunnustab ta mõtlikul ilmel. Tiirmaa meenutab, et restaureerimise käigus oldi alailma silmitsi dilemmaga, kas teha nii või toimida sootuks teisiti. Abiks olid kunstiajaloolased Kaur ja Eve Alttoa ning arheoloog Romeo Metsallik.
Udo Tiirmaa jutustab, et algselt võis olla Jaani kirikus kaks altarit, üks idas ja teine läänes: «See on varakristluses tuletus Saalomoni templist, kus läänes oli seaduselaeka koht.» Jaani kirikut taastades oli küsimuseks ka, et kas äkki paigutada pingid nii, et kogudus istub kahel pool külgedel vaatega kesktee suunas. «Nõnda võis olla algselt Jaani kirikus,» põhjendab Tiirmaa toonast ideed, lisades, et mõte jäeti kui võõristav siiski kõrvale.

Taastati kirikuna
Pöördelised 90ndad osutusid murranguliseks ka Tartu Jaani kiriku jaoks. «Hoone taastamist kirikuna olid Lääne-Saksa partnerid nõus toetama üksnes toimiva koguduse olemasolul,» meenutab Udo Tiirmaa. Nõnda koonduski 12-liikmeline rühm entusiaste, et taotleda EELK konsistooriumilt koguduse taastamiseks luba.
«Tänu meie endistele baltisakslastele asus Põhja-Elbe kirikuringkond meie ettevõtmist rahaliselt toetama,» kirjeldab Tiirmaa läbimurret, mis tegi võimalikuks, et Tartu Jaani kirik iseenda varemetest tõustes pühitseti taas kogudusekirikuna 2005. aastal.
«Meid oli alul nõnda vähe,» meenutab Virve Tiirmaa Jaani koguduse taasalgust, lisades, et tihtilugu olid nad Udoga teenistusel kahekesi. «Siis peeti meile jutlus ja kõne ja mängiti klaverit,» naerab naine. «Jah, laulma me kahekesi ei hakanud,» lisab Udo muiates juurde.
Liina Raudvassar   

Udo Tiirmaa
Sündinud 29. septembril 1928 Tartus.
Lõpetas 1947 Tartu I keskkooli ja 1953 Tallinna polütehnilise instituudi arhitektuuri erialal.
Tartu Jaani koguduse taasasutajaliige, Ülikooli-Jaani koguduse nõukogu liige.
Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler.
Abikaasa Virve Tiirmaa, tütar Imma.
Pälvis 2015. a muinsuskaitseameti elutöö auhinna pikaaegse pühendunud töö eest mälestiste restaureerimisel. Tiirmaa tööde hulka kuuluvad Tartu ülikooli muuseumi projekt ning Tartu toomkiriku varemete konserveerimine. Ta on olnud nii Tartu toomkiriku, Jaani kiriku kui ka keskaegse linnamüüri restaureerimise arhitekt. Tema kavandi järgi taastati ka Viljandimaa Halliste kirik.