See, mis tõi meid siia, viib ka edasi

17.–18. novembril toimus Tartu ülikooli peahoones oikumeeniline konverents «Maarja­maa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse».

Konverentsi, millel osales umbes 200 inimest, avas EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder tervituse ja palvega, tänades Loojat, et tohime tagasi vaadata Maarjamaa ajaloo kaheksale sajandile ja otsida tänastes kriisides teed paremasse tulevikku. Siseminister Hanno Pevkuri läkituse edastas usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au.

Inspireerivalt tihe
Konverentsi kava oli hämmastavalt sisutihe. Kahte päeva mahtus 14 ettekannet, mis olid jagatud viide teemaplokki. Iga plokk lõppes arutlusringiga, kus laiendati ettekannete sisu vastavalt küsijate huvile.
EAÕK preestrile Justinus Ilmar Kiviloole oli inspireerivaks, et kuigi ettekanded olid lühikesed, andsid nad olulisi viiteid, millesse edaspidi süveneda. Nõnda ei pakkunud konverents valmis vastuseid, vaid kutsus ajalukku, rahvakultuuri, tänapäeva Eesti ja Euroopa kirikute olukorda ja inimeste maailmavaatelistesse arusaamadesse süvenedes otsima lahendusi, kuidas n-ö puutetundlikult kristlikku sõnumit kuulutada muutunud ühiskonnas.
Vaimu kosutas ka võimalus valida kuue mõttekoja vahel, et ühisesse teadmusesse oma kogemusi ja ideid panustada.

Maarja ja Maarjamaa
Esimene ettekannete plokk avas Maarja ja Maarjamaa teemat. Preester Vello Salo andmeil ilmus eestikeelses trükisõnas esmakordselt nimetus Maarjamaa 1867. aastal Lydia Koidula luuletuses «Sind surmani». Folklorist Marju Kõivupuu rääkis, et regivärsilistes lauludes kujutatakse Maarjat eelkõige kogu ilma emana ning naiste kaitsjana.
Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer sõnastas elevust tekitava teesi, et aastakümnetepikkune rahvausundi uurimine on teda viinud arusaamale, et Maarja oli meie esivanematele üks Jumala nimedest, mitte eestkostja, vaid otseühendus.

Kirik Eesti ühiskonnas
Avades teist teemaderingi tutvustas teoloogiadoktor Lea Altnurme vikaar- ehk asenduskristluse mõistet, mille järgi mittekristlik enamus Eestis on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi kombeid ja moraali tallel. Assessor Tauno Toompuu kõneles internetimisjoni väljakutsetest ja teoloog Ingmar Kurg märkis, et uuringute põhjal võib eristada nelja kristlikku kuulutuse mudelit: müstilist, rahvakiriklikku, oikumeenilist ja individuaalset.
Esimese päeva lõpetasid välislektorite, anglikaani kiriku munkpreestri Peter Alleni ja Tšehhi teadlase Pavel Hošeki ülevaated kirikust postkristlikus ühiskonnas Suurbritannia ja Tšehhi näitel.

Uuringu tulemused
Teise päeva ettekanded tõlgendasid religioonisotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust 2015» tulemusi. Filosoofiadoktor Atko Remmel viitas, et pole põhjust väita, et eestlased on Euroopa kõige ateistlikum rahvas, küll on meil kristlike uskumuste osakaal väiksem.
Teoloogiadoktorid Ringo Ringvee ja Kaido Soom analüüsisid, mida võib väita eestimaalaste uskumuste kohta. End usklikuks pidavate inimeste ja kogudustesse kuulujate arv on kasvanud. Uskumuste sisusse süvenedes võis üllatuda, et kogudustesse kuulujatest 50,8% usuvad kristlusele omaste arusaamade kõrval ka reinkarnatsiooni, 53,2% astroloogiasse ja 71,7% seda, et taimedel on hing. Tulemused viitavad sünkretismi süvenemisele.
Sotsiaalkiriku skeptikutele edastas EEKBKLi president Meego Remmel uuringu tulemuse, et ühiskond ootab kirikult eelkõige vaeste abistamist ja inimeste probleemidega tegelemist. Samas selgus sotsioloogiamagistri Liina Kilemiti ettekandest, et kogudustega liitub abi tõttu eluraskustes vaid 7,2%. Enim liitutakse peretraditsioonide ja õpetuse meeldivuse tõttu ning oluliste inimeste mõjul.

Eesti kui Euroopa usuline tulevik
Peapiiskop Urmas Viilma ütles, et Eesti tänane usuline maastik on Euroopa tulevik homme ja et statistika võib aidata meil valida kuulutustöö suundi ja meetodeid, aga ei mõjuta kuulutuse sisu.
Kui esimese päeva lõpus ütles teoloogiadoktor Ain Riistan, et tuleb nõustuda vabariigi presidendi sõnadega, et see, mis tõi meid siia, ei saa edasi viia, siis teise päeva viimast ettekannete plokki lõpetades nentis teoloogiadoktor Randar Tasmuth, et väärtused, ajalugu, õpetatus, kirikuvõrk – kõik see, mis on meie kirikuid toonud tänapäeva, viib meid ka edasi.
Konverentsi peakorraldaja Eerik Jõks oli küll rahul konverentsi teostumisega, ent rõhutas: «Tegelikult polnud eesmärk teha hea konverents, vaid viia kirikute tööd Eestis edasi. Konverentsi edukus sõltub sellest, kuidas analüüsitud religioonisotsioloogilise uuringu tulemusi tõlgendada ja rakendada. Konverentsi ilmuvas kogumikus soovime pakkuda ka misjoniteoloogilisi praktilisi soovitusi ekspertidelt.»
Kätlin Liimets

Pildigalerii:

 

 

Eeskujuks meile ja maailmale

Kahele mõttekojale – «Uskumine, kuulumine ja eluviis» ning «Maarja kirikutes ja kultuuris» –, mis sisu poolest on üsna erinevad, leidsin siiski ühise nimetaja.
See on eeskuju, kuigi otseselt sellest professorite Anne Kulli ja Tõnu Lehtsaare juhitud töökojas ei kõneldud. Küll aga vajadusest kuhugi kuuluda, mis loob meie identiteedi ja emotsionaalse pinnase. Üheskoos otsiti vastuseid küsimusele, kuidas sa usud ja kuidas väljendub uskumine elustiili kaudu.
Ühe olulise punktina märgiti paistvust, seda, kuidas sina teistele inimestele paistad. Sellest siis ka eeskuju, ja Tõnu Lehtsaargi lõpetas mõttekoja sõnadega «Lähme ja paistame!».
Suuremaks mõttevahetuseks Maarja teemal läks õpetajate Urmas Nageli ja Tauno Tedre juhitud töögrupis, kus titulaarpraost Eenok Haamer juhtis tähelepanu, et regilauludes oli eesti rahva jaoks Maarja nimi üks Jumala nimedest, niivõrd austatud oli ta, temaga tunti lähedast sidet. Tõdeti, et Maarja tähendus on aja jooksul muutunud. Maarjalaulude esitamine on praegu kirikutes tavaline.
Intrigeerivalt kõlas grupijuhtide püstitatud küsimus «Maarja ütleb: «Mida Tema teile iganes ütleb, seda tehke» – kuulekus kui võimalus või probleem?». Usun, et kohalolijad jagasid peapiiskop Urmas Viilma mõtet, et Jeesuse poole võib pöörduda otse ja Maarja ei pea olema vahendaja või sekretäri rollis.
Maarja on tohutult inspireerinud kultuuri ja et kogu käesolev aasta on seotud Maarja teema-aastaga, on see sundinud võtma tema suhtes seisukoha, kuigi teoloogiline uurimus Maarja tähenduse muutusest puudub.
«Positiivselt on Maarja muutunud meie identiteedi osaks,» sõnas dr Ain Riistan ja peapiiskop Viilma võttis mõttevahetuse kokku tõdemusega, et Maarjat on vaja eeskujuna.
Rita Puidet

 

Sõnumi sisu ja vorm

Konverentsi töötoa «Kristlik sõnum: sisu ja vorm» väitlust juhtisid end etenduskunstide esindajateks nimetanud lavastaja ja Tallinna Jaani koguduse liige Katri Aaslav-Tepandi ning Nõo koguduse õpetaja ja helilooja Mart Jaanson.
Mõttekoja eesmärgiks seati, kuidas kristlikku sõnumit paremini kuulutada ja erinevate kirikutena üksteiselt õppida. Küsiti, kas sõnumi sisu saab muutuda. Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer konstateeris, et saab, aga sel juhul pole see enam kristlik sõnum. Leiti, et kuigi konfessioonidel võivad olla erilaadsed rõhuasetused, on sõnumi tuum püsiv.
Mõttekoja keskseks valupunktiks kujunes vormi teema. Keskenduti sellele, kas jumalateenistuse vorm võiks muutuda või peaks olemasolev kord kaasajastuma.
Kirikud on Eestis siinkohal erinevates olukordades. EEKBK Liidu president Meego Remmel ütles, et nende liidus on liturgiate paljusus, iga kogudus otsustab ise, millist vormi kasutab. Luterlikus kirikus on praegu kehtivad kaks liturgilist korda paralleelselt.
Seisukohti oli erinevaid. Kose koguduse õpetaja Tauno Kibur viitas, et küsima peaks, miks vormi muudetakse: jumalateenistuse mõte on Jumalaga kohtumine; kui siin on puudujääke, siis on vaja muuta. Kaitseväe kaplan Peeter Paenurm leidis, et vormiga tuleb tegelda selleks, et sisu oleks värskem, tuleb vabaneda rutiinist. Eenok Haamer leidis, et pigem tuleks olemasolevat liturgiat kaasajastada, sest uutele vormidele üleminek võtab aega, et Jumal sinna sisse palvetada.
Lõppsõnas leidis Katri Aaslav-Tepandi, et on ääretult oluline koos arutleda, see on loova teekonna eeldus. «Ehk ei peaks vormi uuendusi kunstlikult otsima, need võiksid lähtuda meie kultuurikontekstist. Vormi uuendamine peab toimuma sisusse süvenemise kaudu. Olulisim on muutumatule sisule sügavama tähenduse andmine. See võib toimuda ka läbi vormi,» võttis mõttekoja kokku Katri Aaslav-Tepandi.
Kätlin Liimets

 

Kui kirik kolib e-keskkonda

Kerstin Kask ja Allar Tankler juhatasid töötuba, mis keskendus küsimusele, kuidas e-kiriku kaudu kirikuelu edendada.
On selge see, et teatud ajastumärke ning arenguid ei saa, ei tohi ega ole ka mõtet ignoreerida. Seda kinnitasid mõttekoda «E-kirik? Kristlus meedias» avades Kerstin Kask, kellel selleteemalised kogemused veebiajakirja Kirik ja Teoloogia toimetamisest, ja Allar Tankler, kes Eesti Ekspressi peatoimetajana on samuti teretuttav e-ajastu väljakutsetega.
«Ka oma põhitöös pean leidma vastuse küsimusele, kuidas meedia jääb ellu e-ajastul,» tõmbas Tankler paralleeli kiriku- ja lehetöö vahel, lisades, et meediakanalid muudavad ellujäämise nimel oma toimimise põhimõtteid. Muudatuste tõhusus selgub tulemusest: kas senised vormid saavad või ei saa uppi löödud. Arukalt talitaja suudab ehitada uue mudeli keskteele.
Kojas viibijad olid ühel meelel, et küsimus pole enam selles, kas kirik ja kogudus võiks toimida (ka) e-keskkonnas, vaid kuidas kirik oma liikmete läbi võiks toimida (ka) e-keskkonnas. Järjest enamatel kogudustel on oma koduleht ning konto sotsiaalmeedias, mille kaudu kiriku sõnumit edastada ning kogukonnaga suhtlust pidada.
Saalis polnud inimest, kelle käsi poleks tõusnud rühmajuhi küsimuse peale, kes kasutab iga päev Facebooki või mõnda muud sotsiaalmeedia rakendust. Uued meediakanalid lubavad, ka kirikul, olla operatiivne ja seal, kus on inimesed. Takistuseks ei saa seega küsimus, et buss ei liigu või raha ei ole või isegi see, et minu mõttekaaslased ei ela «minu külas». Interneti kaudu saab läbida geograafiliselt pikki vahemaid ja liituda endale sobiva (võrgu)kogukonnaga.
Jutuks võeti ka võimalikud ohud. Oldi nõus, et võrgukeskkonnas võib inetuid asju sündida. Näiteks kui sõnumivoog pole modereeritud ning on pahatahtlik, teeb see haiget. Koosviibijad leidsid, et igal juhul kaaluvad hüved võimalikud riskid üles. Kirik on tark, kui käsitleb ajastu kutset positiivse võimalusena.
Liina Raudvassar