Tuhanded noored täitsid linna palvetega

Ülemaailmsed noortepäevad Kölnis hakkasid 16. augustil, kuid juba 6. augusti varahommikul sõitsin bussiga Riiga, et liituda seal ühe Leedu grupiga.

Lugenud inimeste muljeid varasematelt päevadelt, tahtsin ka ise sealt saada kõike head, mis antakse. Et ennast noortepäevadeks ette valmistada, olin end registreerinud ühele jesuiitide korraldatud ettevalmistavale programmile nimega ‘magis2005 (lad keeles ‘rohkem’).

Usuliste kogemuste jagamine

Üheks jesuiitide märksõnaks on liikme valmisolek minna sinna, kuhu Jumal saadab ja magisest osavõtja pidi tegema valiku erinevate eksperimentide vahel, nt rännak looduses, sotsiaaltöö, usuliste kogemuste jagamine või loov tegevus. Tingimuseks oli, et oled alati valmis osalema mõnes sinu poolt mitte valitud eksperimendis.

Kohale jõudnud, määrati osa meie 13liikmelisest (7 leedulast, 5 lätlast ja allakirjutanu) grupist halvatute kodusse Vinzenzheimi Aachenisse, vähemalt osa meist oli teinud mingi muu valiku.

Noored tulid sinna sõbralikkuse ja soojusega ja ürituse hea korraldus, mis paistis algusest peale silma, vähemalt nii pidid korraldajate sõnul osavõtjad seda nägema, võimaldas meil keskenduda ainult enda kohustustele ning seda aega tulusalt veeta.

Koos elanikega vedasime õpikoda «Kommunikatsioon ja joonistamine» ja vast kõige olulisem kogu magise juures oli igaõhtune tagasivaade päevale küsimustega, mis tunnetega sa sellele päevale tagasi vaatad, kus kogesid rõõmu ja tröösti, kus raskust, hirmu, kus kohtasid Jumalat.

See tunnike andis sisu ja sügavuse kogu päevale, seal sai aru tegelikult päeva jooksul toimunust – sai tunda ja näha tegusat armastust. Viimasel päeval tegime koos halvatutega palverännaku ratastoolidel läbi metsa ühte lähedalasuvasse Belgia linnakesse. Kuigi seal käiakse igal aastal, oli see mitmele esimene kord nii pikka rännakut teha.

Ja nüüd kõik koos

Noortepäevade ametlik programm algas missaga kolmes linnas: Kölnis, Bonnis ja Düsseldorfis.

Noortepäevade esimestel päevadel registreeriti u 400 000 inimest. Tänavatel palvetavaid, laulvaid ja tantsivaid noori nähes võis veenduda nende entusiasmis ja julguses – noored oma kohaloluga pühitsesid need linnad Jumalale. Osavõtjaid oli peale katoliiklaste ka ortodokside ja protestantide hulgast (ka majutas meid väga lahke luterlane, kellega vestlesime mõnikord päris  hiliste öötundideni).

Kui magises avaldas muljet kvaliteet, siis noortepäevade üritustel rabas kvantiteet.  Kölni ülemaailmseid noortepäevi lõpetaval missal Marienfeldil jutlustas paavst Benedictus XVI, osa võttis peaaegu 700 piiskoppi ja kardinali igalt kontinendilt ja 9000 preestrit koos 1,2 miljoni noorega.

Rahvamass oli suur, aga ometi ei tundnud, et oleks sinna ära kadunud, oli suur kokkuhoiutunne, kultuuride erinevustest tulenevad arusaamatused lahenesid suuremate probleemideta.

Jutlusest jäi kõlama mõte muutumisest armulauas, mis ei saa lõppeda altaril, vaid jätkub ka meis, kui kanname endas Jumalat. Mõte, mis käib ka minu jaoks Saksamaal toimunu kohta. Tahan loota, et head muutused, mis seal toimusid, jäävad püsima ka kodumaal.

Hannes Heinsar