Jumala erastamine

Kui ülestõusnud Issand ilmus jüngritele, ütles Toomas: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28). Väljendit «minu Jumal» on kasutanud ka Rutt (Rt 1:16), Taavet (1Aj 28:20), Taa­niel (Tn 6:23) jpt. Moosesele tutvustas Kõigeväeline ennast kui Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat (2Ms 3:16). Kelle Jumal ta siis on?
Tundub tobe küsimus. Väljendavad ju loetletud näited tõsiasja, et usk on inimese isiklik suhe Jumalaga. Püüdsin kord kiita üht inimest ja ütlesin, et ta on pärit usklike inimeste perest. «Jumalal ei ole lapselapsi,» sain järsu vastuse. Pidin nõustuma, sest ka Jeesus rõhutab usulise «otseühenduse» vajalikkust (Jh 15:5): «Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.»
Usk on tõesti väga isiklik asi, puudutab meie enesemõistmise alustalasid ega saa toetuda millelegi ega kellelegi muule kui vaid Jumalale enesele.
Siiamaani on kerge nõustuda. Raskemaks läheb, kui jälgime, milline on usu mõju ümbritsevatele inimestele. Näiteks jüngrite usk Jeesusesse tormisel merel sai õnnistuseks ka ülejäänud paatidele. Aabrahami palve puudutas otseselt Soodoma ja Gomorra linnade saatust. Kuigi uskmatuile meeldiks, kui usklike usk oleks ühiskonnast isoleeritud või vähemalt peidetud, annab meie isiklik usk siiski teise maigu kogu ühiskonnale nagu sool supile.
Jeesus ütleb: «Teie olete maa sool» (Mt 5:13) ja «… et nad oleksid üks …» (Jh 17:11,22). Niisiis oleme mõju tõttu, mida avaldame, seotud uskmatutega endi ümber, ja isikliku usuühenduse tõttu Jeesusega on seotud ka usklikud omavahel. See teeb usuküsimuse avalikuks asjaks.
«Tere! Ma pole sind ammu (juba aastaid) kirikus näinud,» ütlen oma koguduse liikmele. See on usu avalik külg, äärmiselt ebamugav, isegi ebaviisakana mõjuv külg. On siis minu hingeõndsus üldse minu koguduse vaimuliku asi!? Jumal kuuleb mu palveid ka kodus, teed käies või metsas marju korjates. Küllap sa palvetad metsas ja Jumal kuuleb sind ka seal. Nii on sul mugavam, sest mina ei saa seda kontrollida.
Siiski õndsaks teeb vaid see usk, mis meid teineteisega liidab ja teineteisest hoolima paneb. Õige usk elustab meis armastust ja sünnitab koguduses igatsust kokkusaamise järele. Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa! Seda on keeruline öelda inimesele, kelle usk on nii isiklik, et kellessegi ei puutu. Pealegi olen mina ka patune ega või kellegi üle kohut mõista.
Moodsa inimese usuelu on kirjeldatud individualiseerunud religioonina. Nähtus pole iseenesest uus, kuid varem ei ole see saanud avalduda. Varem sidusid meid institutsionaalse religiooniga kohustus ja harjumus. Oli aeg, mil kõik ühiskonna liikmed olid kohustuslikus korras ka kiriku liikmed.
Eestis kadus niisugune kohustus teoreetiliselt veebruarirevolutsiooniga 1917 ja praktiliselt perekonnaseadusega 1926. Kauem jäi kestma harjumus. See kadus pika aja jooksul, üheks murdepunktiks kujunesid 1960. aastad. Protsess jätkub, religioon individualiseerub.
Institutsionaalne religioon tähendab kuulumist kogudusse, st usukaaslastele, enda ära andmist Jumalale. Individuaalne religioon käitub vastupidi: Jumal kuulub mulle, mina valin Jumala ja vahetan ta välja, kui ei sobi mulle. Sobimatuse põhjuseks võivad olla minu iseloom, meelelaad, kultuur, minu ootused Jumalale või mõne uskliku inimese eemaletõukav käitumine. Religiooni individualiseerumine on seega ilus nimi ülima isekuse kohta.
Kaudselt on individualismile teed valmistanud humanism. Näiteks humanistlikus kristluses on tähtsaimaks väärtuseks inimene ja mitte Jumal. Majanduses andis individualism hoogu rahal põhineva turumajandusliku elukorralduse ja linnaühiskonna tekkele.
Poliitikas väldib individualism ühiskonna või selle institutsioonide sekkumist üksikisiku ellu. Tulemuseks on näiteks liberalism, anarhism jms. Individualistid vastustavad kõiki filosoofiaid, mis lähtuvad eeldusest, et üksikisik peab ohverdama oma isiklikud huvid kõrgemate sotsiaalsete huvide ees. Aga just seda tegi Jeesus, kui ta meie eest ristile läks.
Individualiseerunud ühiskonnas ei saa kuidagi moes olla kellelegi kuulumine, enese ohverdamine või oma elu ära andmine Jumalale. Sest juba individualismi mõiste tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Kuidas on see kohaldatav religioonile, on hea küsimus.
Esmalt tuleks muuta Jumal ja tema pühakiri inimkultuuri osaks, ajalooliseks nähtuseks. Seejärel saab otsustada Jumala sobivuse üle tänapäeva. Ühtlasi saab usust «siinpoolsete» eesmärkide, kõrge moraali ja hea läbisaamise vahend. Ning siis on sõnadel «minu Issand ja minu Jumal» juba hoopis teine tähendus …

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist