In memoriam Jaak Kukk

In memoriam
Jaak Kukk
17.04.1925–6.04.2016

Jaak Kukk sündis Tallinnas 17. aprillil 1925 piiskop Jakob Kuke ja tema abikaasa Melanie (neiuna Kuljus) vanima pojana. Käis seal kooliteed kuni Westholmi gümnaasiumi lõpetamiseni. II maailmasõja lõpuaastatel tegi 19aastane noormees Eesti lennuüksuses taganeva Saksa armee koosseisus läbi sõjakoledused. Saksamaal pääses ta Ameerika tsooni, siis tulid DP-laagrid ja sissesõiduluba San Franciscosse ema õe Elli Elviine juurde, kes elas seal juba enne sõda. 1949. a aprillis viiski laev Jaak Kuke Ameerikasse.
San Franciscosse sai Jaak Kukk ühetoalise korteri tädiga samasse majja ja leidis tööd kindlustusseltsi varustusosakonnas. Pooleteise aasta pärast mobiliseeriti ta Korea sõtta. Sõjas osalemine andis võimaluse minna ülikooli õppemaksuta. Jaak Kukk läks õppima arhitektuuri, 1957. a lõpetas ülikooli ja hakkas tööle Los Angeleses. Mitukümmend aastat töötas Jaak Kukk projektiarhitektina.
1950ndate keskel sai Jaak Kuke ema Melanie Siberist vabaks ja tuli Eestisse. 1963. aastal kutsus San Franciscos elav õde ta endale külla. Melanie jäigi kuni oma surmani 2000. aastal elama USAsse, elu lõpuaastatel elas koos poja Jaaguga.
Jaak Kuke elus oli muusika alati tema esimene armastus. 1949. a loodi San Franciscos eesti segakoor, mida noor muusik Jaak Kukk juhatama asus. Selle koori eesotsas oli ta viis aastat. 1957. a Los Angelesse kolinud, rakendas ta oma talenti asudes juhatama Los Angelese segakoori kahasse Rein Neggoga. Paari aasta möödudes laulis Los Angelese segakoor vaid tema taktikepi all edasi.
Pärast 46 aastat koori dirigendina andis Jaak Kukk 2003. a taktikepi üle koori praegusele dirigendile Kaie Pallole. Jaak Kukk juhatas ja arendas aastaid Los Angelese eesti segakoori, pannes segakoori seadesse uusi laule ning kirjutades  uusloomingut. Ta taastas muusikat mitme muusikali jaoks nagu «Rätsep Õhk» ja «Kosjasõit», mida etendati menukalt ka Lääneranniku Eesti päevadel, kus ta oli mitmel puhul muusikaliseks juhiks. Ka pärast töölt ja koorijuhatamisest erruminekut jätkas Jaak Kukk komponeerimist.
Kui Jüri Estam veel USAs elas, laulis temagi Jaak Kuke taktikepi all. «Koor on paguluses kui sidusaine ja midagi lootustandvat inimeste jaoks, kes ei viibinud välismaal päris vabatahtlikult. Ja Jaak seda meile kinkides ja koos hoides koos õpetaja Rein Neggoga tegi – see on midagi hindamatut,» kirjutas Jüri Estam, kes mäletab Jaak Kukke veidi enesessetõmbunud, kuid südamliku ning sageli naeratava mehena.
Jaak Kukk külastas sünnimaad 1994. aastal. Eestisse tagasituleku mõte mõlkus ikka tema meeltes. «Hea meelega läheks juba homme, aga takistavad praktilised küsimused: vanadus, kindlustus, et sul on koht raviks, kui haigeks jääd, arstirohud on tohutu kallid. Hinge ja südame poolest oleks ma juba ammugi Eestis. Olen Ameerikas olnud 53 aastat, aga tunnen end ikka turistina. See ei ole minu maa,» ütles ta 2003. a juunis ilmunud intervjuus Eesti Kirikule.
Jaak Kuke surmakuupäev on tinglik. Viimastel aastatel elas ta tagasitõmbunult üksinduses. Heino Nurmberg, Los Angelese koguduse juhatuse esimees, ütles, et teade Jaagu surmast tuli tema naabrilt 6. aprillil. «Viimati oli Jaak rahva seas möödunud aasta mais segakoori kevadkontserdil, kus tähistati tema 90. sünnipäeva,» kirjutas Heino Nurmberg.
Los Angelese Eesti segakoori motolauluks on Konstantin Türnpu «Nii ajaratas ringi käind», millele 1934. aastal tegi (uued) sõnad Jaak Kuke muusikaõpetaja Westholmist Tuudur Vettik. Need lauluread jäävad mälestama koori kauaaegset dirigenti Jaak Kukke:
Nii ajaratas ringi käind, / me kaunid päevad mööda läind. / Meil tuleb lahkuda.
Ja edasi meid viib me tee, / ei keegi tea, kuhu kulgeb see . /Õnn kaasa, sõbrake!
Sirje Semm