Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumala nimi on Halastus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Paavst Franciscus «Jumala nimi on Halastus», Vatikani kirjastus 2016.

Juubeliaasta raames, mida nüüd roomakatoliku kirikus tähistatakse iga 15 aasta järel (esimest korda seadis juubeliaasta sisse paavst Ponifatius VIII aastal 1300 ja seda tähistati iga 50 aasta tagant), andis paavst Franciscus välja uue raamatu, mis kannab pealkirja «Jumala nimi on Halastus».

Tegemist ei ole paavsti läkitatava ametliku tekstiga, vaid intervjuuga, mille püha isa andis Vatikani tunnustatud ajakirjanikule Andrea Torniellile. Raamat on osutunud väga populaarseks üle maailma ja seda on tõlgitud ligi sajasse keelde. Kuid mida on selles raamatus märkimisväärset, et paavst Franciscuse Torniellile antud intervjuu on saanud nii populaarseks?

Avada oma süda
Esiteks, paavst Franciscus selgitab oma sõnadega, nagu teame, tema stiil on lihtne ja konkreetne ning mitte teoreetiline, isiklike kogemuste põhjal, mida tähendab mõiste «halastus» ja «halastama». «Halastus ei ole midagi abstraktset, halastus tähendab avada oma südant. Halastus tähendab kuulamist. Jumal andis meile ennast ristil halastuse läbi. Halastada tähendab andeks anda.»
Ta kirjeldab, kuidas kohtus Argentiinas preestritega, kes aitasid tal avada südant Jumalale, ning mõni vaimulik kohtumine oli väga emotsionaalne, mida ta kunagi ei unusta. «Ma mäletan ühte hetke oma elus, kui minu pihiisa lahkus siit ilmast oma taevase Isa koju ja tema krüpti ees seistes ei näinud ma ühtegi lillebuketti. Ma läksin ja tõin sinna lilled ning seejärel nägin, et roosipärja helmed ripuvad tema käelt krüpti äärest välja. Ma suudlesin roosipärja risti ja ütlesin: «Ole armuline mulle oma halastuse pärast.»
Teiseks, vaimse juhina on paavst Franciscus väga oluline autoriteet roomakatoliku kirikus ja selle intervjuu käigus püüab ta väga lihtsalt selgitada, kuidas elada halastuse aastat, ning kõik inimesed on kutsutud pöördumisele.
Näiteks kirjeldab ta ühte juhtumit, kus üks mees, olles lahutatud ja uuesti abiellunud, ei saa kiriku seaduste järgi sakramente, kuid käib tihti pihil, kus ta ei saa absolutsiooni, sest on seadusest üle astunud ja lahutanud, aga ta tahab andeks paluda Jumalalt ja palub endale vaimuliku õnnistust.
Püha isa kirjeldab, et ta ootaks, et sellist armu kallaks Jumal paljude südamesse ning inimesed mõistaksid, kuidas Jumal soovib igaühele halastada, et nad ei mõtleks, et «ma olen lootusetu» ja «Ta ei jaga kunagi mulle oma armu» või «mul pole väljapääsu sellest olukorrast».
Selliste näidete varal kirjeldab ta mitmeid olukordi oma isiklike kogemuste põhjal, kuidas temagi püüab andestada, sest Jumal on halastaja. Ta toob taas ühe näite, et kord, kui ta võttis vastu meeleparandussakramenti, tuli üks vanaproua üleni musta riietatuna tema juurde pihile ja ütles, et kui Jumal ei oleks halastav, siis ei oleks teda olemas. Need sõnad on paavstile õpetuseks tänini.

Kirik peab olema igal pool
Paavst tunneb muret meie vanglate olukorra üle. Tema sõnade järgi on see, mis toimub vanglates, inimeste isoleerimine, mitte kutsumine leppimisele ja halastusele. Ta ei mõista, kuidas veel osas riikides viiakse täide surmanuhtlust. Paavst palub oma intervjuus Vatikani ajakirjanikule, et kogu maailmas tegeldaks vanglate küsimusega.
Kolmandaks selgitab paavst Franciscus, et tänapäeva kirik ei saa olla pühakoda, kuhu minnakse ja ollakse teenistusel. Kirik peab olema igal pool, eriti seal, kus vajatakse kirikut. Kirik on nendega, kes on haavatud, kes ootavad andestust, vajavad abi ja armastust.
Paavst soovitab tõsiselt mõelda kogudustest välja abivajajate keskele liikumisest, seda nõuab praegune ühiskond. Ta rõhutab, et üheskoos saame siin maa peal palju ära teha, toetudes Jumala halastusele. «Me elame sellises viletsuses ja tihti tunnistame, et oleme patused. Me ei saa sageli arugi, mis on juhtunud, või enese teadmata on meil patuhaavad.» See teeb paavstile eriti muret, sest niimoodi jõuame kibestumisse või oleme kinnitunud egoismi. «Ulatagem abivajajale oma käsi,» palub paavst kõigilt.
Kriitiliselt suhtub ta aga relativismi, sekularismi, ülemaailmsesse ükskõiksusesse ning korruptsiooni küsimustesse tänapäeva ühiskonnas. Kirikupeana on tal raske aru saada, kuidas iga pühapäev käib kirikus inimene, kes peab end heaks kristlaseks, pühitseb pühapäeva, on rõõmsalt oma perekonnaga pühapäevasel lõunal, palvetatakse koos, kuid igapäevases tööelus on läbi imbunud korruptsioonist ja liigkasuvõtmisest, tunnistamata, et see on patt.
Paavst näeb selles tõsist probleemi ning järelikult on inim- ja töösuhted eriti oluliseks küsimuseks käesoleval halastuse aastal. Kuid ta märgib, et halastus ei tähenda hukkamõistmist ja kriitikat, sest siis ei oleks see mõistetav halastusena.
 
Laskem Kristusel endid puudutada
Halastus tähendab püha isa sõnade järgi kaastunnet, millele raamatus on pühendatud terve peatükk. «Kaastunne ei tähenda aga seda, et ma olen kõrvaltvaataja ligimese patule, vaid kaastunne koos halastusega kutsub igaühte halastustegudele,» selgitab püha isa.
Roomakatoliku kirikus on seitse ihulikku halastustegu: näljaste toitmine, januste jootmine, paljaste riietamine, võõrastele öömaja andmine, vangide lohutamine, haigete külastamine, surnute matmine; ja seitse vaimset halastustegu: harimatu õpetamine, kahtlejale hea nõu andmine, rusutu lohutamine, patuse manitsemine, elavate ja surnute eest palvetamine, solvajale andeks andmine, tüütu talumine.
Eelmine juubeliaasta roomakatoliku kirikus oli aastal 2000, kui paavst Johannes Paulus II avas püha ukse Roomas. Käesoleval erakorralisel juubeliaastal on paavst Franciscus palunud avada lisaks Rooma pühadele ustele (neid on kokku neli) üle maailma kõikides piiskopkondades halastuse uksed. Eestis asuvad need Tallinnas ja Tartus roomakatoliku kiriku katedraalide juures.
Intervjuu lõpus Andrea Tornielli küsimusele, kuidas tähistada juubeliaastat ning milles peitub selle eriline tähendus, vastab püha isa järgmiselt: «Avagem kõigepealt oma süda ja olgem halastavad teiste inimeste jaoks. Vaadake neid kiriku poolt antud halastustegusid, et mida saab igaüks meist ära teha.
Kuidas ma saaksin midagi teha ära lähedase heaks, kes kaotas töökoha; mida ma saaks anda vaestele; kuidas ma suhtun põgenikesse ja suudan neid aidata; kuidas aitan vanu inimesi – laskem Kristusel endid puudutada ning pidagem meeles tema sõnu: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle» (Mt 25:40).»
Raamatut «Jumala nimi on Halastus» on soovitatud lugeda koos ametliku pontifikaadi bullaga «Misericordiae Vultus», välja antud erakorralise juubeliaasta puhuks (trükitud ka raamatu lisana), mis on ametlik püha isa õpetus halastuse mõistest, Jumala halastusest inimestele ning selle praktikast ja halastustegude õpetusest.
Halastuse aasta algas 8. detsembril 2015 ja kestab 20. novembrini 2016.
Marge-Marie Paas