Abi on meie kõrval

Peipsi ääres Kasepääl elavad toimekad abikaasad Natalja ja Jussi Kalevi Peltomaa. Mõlemad on kohapeal hästi tuntud ja Nataljale on korduvalt tema tegevuse eest tunnustust jagatud. Nad on Torma koguduse aktiivsed liikmed, Natalja juhatuse esimees.

Jussi Peltomaa nimi sai mulle tuttavaks mõni aasta tagasi, kui Eesti Piibliselts kirikulehe vahendusel piibliviktoriini korraldas. Jussi oli üks esimesi, kes igal nädalal oma vastuse saatis. Sellest ajast on aga Natalja saanud ühe tunnustuse teise järel, kuni aeg oli külaskäiguks küps.
Natalja on 50ndates eluaastates, aval ja elurõõmus. On  imekspandav, kuidas Jumal inimestega töötab. Kord paneb neid põrgukatlasse ja siis tõstab üles, mõtlen, kui Natalja lugu kuulan. Saatus ei ole teda murdnud, vaid õpetanud hädasolijaid aitama. Pere armsas kodus ikooni all lauakesel on Natalja autasud, vaid kõrgeim neist, Jõgeva maakonna hõberist, on luku taga. Seda on Natalja korra kanda saanud – möödunud aastal oli abielupaar kutsutud presidendi vastuvõtule. See oli Natalja ja eriti ta 75aastase ema jaoks tähtis päev.

Juurte juurde
Natalja vanaisa küüditati Siberisse, samuti tolle abikaasa ja kuueaastane tütar. Nii sündis Natalja kaugel Kasahstanis Mitšurinski oblastis aastal 1961 ja jõudis Eestisse viieselt. Ähmaselt mäletab ta, kuidas varem kodumaale jõudnud vanaisa Jõgeva raudteejaama vastu tuli. Eesti keele õppis Natalja kiiresti ära, aga eesti keel oma väldetega on raske, tunnistab ta.
Esimesed neli kodumaa-aastat elas Natalja vanaisa juures Mustvees jõe ääres, kuni ema Kuremaal sovhoostehnikumis õppis. Natalja ütleb, et sai mitu korda elukohta ja kooli vahetada, aga on nüüd ringiga Peipsi äärde tagasi jõudnud. Hea ja rahulik on, aga maal elada on kallis. Mõttes on neil olnud küll linna kolida, aga kuidas sa ikka oma töövaeva maha jätad. Või siinsed inimesed, koguduse.

Seitse ametit
Natalja on lahtiste kätega ega karda raskusi. Garaažist vaatab vastu mootorratas, üleval toas on laual laiali riidetükid, millest peaks saama lapitekk. Väike õu vajab hoolt. Suuremat pere ei soovigi, sest tööga ei tohi ennast ära tappa, on mõlema kindel arusaam.
90ndate alguses jättis Natalja töö sigalas, sest kümme aastat rabamist hakkas tervisele. Tema unistus oli saada loomaarstiks, aga lähedastel olnuks raske teda koolitada, ja ta oli loobunud. Uut tööd saada oli raske, siis õppis arvutit kasutama ja sattus Jõgevale firmasse, mida juhtis soomlane, kes oli ostnud kaupluse ja baari.
Natalja läkski sekretäriks, aga oli lõpuks ka müüja ja autojuht. Ja õppis Tallinnas rahvusvaheliste vedude korraldamist, loomulikult ka soome keelt. Aga ettevõtmine läks vett vedama ja Natalja aitas firmajuhil pankrotti vedada. Kogu lugu päädis sellega, et kaks üksikut inimest, endine ülemus Jussi Kalevi Peltomaa ja Natalja, otsustasid leivad ühte kappi panna. Järgmisel aastal tähistavad nad 20. pulma-aastapäeva.  Kahe peale kokku on neil viis poega ja neli lapselast.

Väljapääs on
Natalja meenutab, et kui kroon tuli, jooksid kõik kirikusse ristima ja leeritama. Läks temagi, aga ütleb, et tundis selleks sisemist tungi, käis Joel Luhametsa juures Põltsamaal leeris ja lasi lapsedki ristida. «Nüüd vaatan ja imestan, kuidas inimesed võtavad hoiaku, kui hakkan kirikust rääkima. Kui toitu jagan, panen tasuta vaimulikku kirjandust kaasa. Kas nad viskavad prügikasti, ei tea. Kole vaevaline on tee inimeste ja kirikuni,» ütleb heategevusele pühendunud Natalja.
Kaks mittetulundusühingut asutanud ja kahes vallas, Tormal ja Lohusuul umbes 150 inimesele abi jagav Natalja ütleb, et uskumatult palju on neid, kes eluga toime ei tule. Just maainimesed on hädas, kuigi kindlasti on ka linnas hädalisi. Aga ta usub, et väljapääs on, ja kui nalja visata, siis saab natuke kergemini elust läbi. «Me ei oska teinekord vaadata, et abi on meie kõrval, kohe ei tule selle peale, et Jumal on meiega,» jagab ta oma usku.
Natalja arvab, et sai kirikupisiku vanaemalt, kellega lapsepõlves Laiuse kirikus käis. Jussiga oli keerulisem lugu. Mees oli eluga pisut kimpus ja kui sõber, Kauhajoe baptistikoguduse pastor Jussi Latvala külas käis, hakkasid mehed elu üle arutama. Jussi tuli usule, koos käidi Mustvee kirikus, vahel Tartus. Siis võeti kindel eesmärk kedagi aidata, see oli Jussi soov. Tormas oli olukord vilets ja nii valik langetati.

Kümme aastat heategevust
Heategevusest võiks rääkida lõputult. Jussi on Nataljale erinevaid ideid välja käinud ja osa neist on teoks tehtud. Ja hästi on läinud. See proovimine on kestnud 10 aastat ja paisus vahepeal nii suureks, et abi jagati nelja valla inimestele: Lohusuus, Avinurmes, Palal ja Voorel. Suuresti tegi seda Natalja üksi, sest vabatahtlikke on raske leida. Enamasti tuli jagatav toit ise laiali vedada.
Kõnnus avati abipunkt, sealt saab riideid ja mööblit, ka ilma rahata. «Kui ma tean, et inimesel raha ei ole, annan tasuta,» kinnitab Natalja. Väike maja on kütmata, vett ei ole, elektriga on segane lugu. Varem avas Natalja abipunkti kaks korda nädalas, nüüd korra, laupäeviti. Ja kui alustades sai maja kasutada tasuta, siis nüüd võtab omavalitsus renti. «Alguses küll kartsin, mis sellest välja tuleb, aga hästi on läinud,» võtab ta kogemuse kokku.
Tõsi, Lohusuu vald toetab tegevust 50 euroga aastas ja valla sotsiaaltöötaja käib ise autoga kraamil järel. Aja jooksul on sugenenud kaks abilist, paljulapselised pereemad, kes saavad abistamise eest tasuta toitu või muud vajalikku. Hästi vahvad inimesed, toovad vahel piima, kiidab Natalja. Mõni inimene mõnikord ütleb halvakspanuga, et joodikuid aitate, aga abielupaar arvab, et ka neid on vaja aidata. Abipunkti aga lõhnadega ei lubata.
Abi, mis laiali tuleb jagada, on päris palju: riideid, leiba, juustu, jogurtit jne. Suur osa kaubast saadakse Jussi Latvala kaudu. «Teinekord tulevad suure autoga, mul on terve aasta aega toimetada. Viimati tõime kolm suurt sügavkülmakirstu leiba täis. Jogurtit ka,» selgitab heategija. Neid tonne toitu, mis Natalja on laiali jaganud, pole ta kokku liitnud.
4–5 aastat tegi ta ühistööd toidupangaga, aga loobus. Kuskil on tegemistel lihtsalt piir. Toitu ei saada ainult Soomest, novembrist saab ta jagamiseks ka Mustvee Konsumi ülejäägi. Natuke kurb on kuulda, et kui Natalja esitas taotluse sügavkülmiku ostmiseks, seda ei rahuldatud. Eks siis tuli endal muretseda. Toit kipub ju kiiresti riknema. Kui abielupaar Soomest tuleb, laotakse buss kraami täis. «Nii me toimetame,» sõnab Natalja.

Jumala käsi
Oma firma ja heategevuse kõrval on tähtis osa Torma kogudusel. Pastoraat on seest remonditud, nüüd plaanitakse väljast valgendada. «Jumala käsi oli mängus,» ütleb Natalja, kui kiriku kellatornist kõneleb. See sai korda 2013. a lõpuks. Kogudusele tuli teade, et sügisel saab raha ja aasta lõpuks olgu valmis. Töö sujus ja juhatuse esimees on õnnelik: «Uskumatu, saime uue tornikiivri ja me pole sentigi võlgu.»
Ülestõusmispühal ja esimesel advendil oli viies-kuues kord bussiring ja buss oli rahvast täis. Koostöö Hardi Luhaga sujub hästi. Sel aastal tõi Natalja kirikulistele üllatusmune, et vanaemad saaks neid lastelastega jagada.
Esimene valimisperiood saab varsti läbi ja Natalja Peltomaa ütleb, et tal poleks midagi selle vastu, kui ta tagasi valitaks. «Jussi on asjalik ja alati abivalmis. Kui ehituseks läheb, on tast palju abi,» ei ole ta kiitusega kitsi. Kahju ainult, et kogudusel laulukoori pole, seal laulmiseks jaguks piiblitundide kõrval temperamentsel Natalja Peltomaal veel jaksu.
Rita Puidet

Natalja Peltomaa
Torma Maarja koguduse juhatuse esimees
MTÜ Peipsi Pärl ja MTÜ Vooremaa Tugi juhatuse liige
21. veebruaril 2015 anti Natalja Peltomaale Jõgeva maavanema pidulikul vastuvõtul Jõgevamaa hõberist ja 24. veebruaril olid Natalja ja Jussi Kalevi Peltomaa kutsutud presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtule.