80 AASTAT TAGASI

Aprill 1927

Aprill 1927 rõõmustas eestlastest luterlasi Toomkoguduse avamisega. Senini oli Toomkirik kuulunud saksa seltskonnale.

Avamisteenistus oli 3. aprillil. Liturg oli prof dr H. B. Rahamägi, jutluse ütles piiskop J. Kukk, lõpuliturgia pidas assessor A. Sommer. Esines Tallinna Meestelaulu Seltsi koor Arkadius Krulli juhatusel, orelit mängis prl Helene Spulge. Rahva osavõtt oli oodatult ülirohke, nii et isegi laululehtedest tuli puudus kätte. Pidulikkust toonitas riigivanema ning valitsuse ja Riigikogu liikmete kohalolek.

Vene koorid aktiivsed

Samal 3. aprillil astusid Oleviste kirikus üles vene ühendatud kirikukoorid. Ehk küll kirikus oli ruumi rohkem kui 2000 inimesele, oli palju neid, kes pool tundi piletit ootasid ja siis asjata koju minema pidid. Kontsert oli nii menukas, et see nädal hiljem, 10. aprillil, veidi muudetud kavaga kordamisele tuli. Mitmekesisuse saavutamiseks oli kavva paigutatud ka solistid, kellest kõige rohkem rahuldas A. Saharovi täiuseni viimistletud sügav bass ja prl Marta Rungi sopran, «mis meil parimaks tõotab areneda», nagu kirjutas Vaba Maa.

Vene koorid olid sel kuul üldse aktiivsed. A. Sokoli nimeline koor oli kontserdil Estonia kontserdisaalis kaasa tõmmanud Estonia ooperisoliste. Koor ise laulis diakon A. M. Prohhorovi juhatusel hea rütmilise täpsusega terve rea vene kirikulaule, mille autorid olid Arhangelski, Kastalski, Safonov, Tšesnokov, Tšaikovski jt. Nendest mõjusid kõige rohkem Tšaikovski omapärased laulud, kuna teised kompositsioonid olid enamasti lihtsad ja ühetaolised, kus ainult solistid koori saatel ennast hästi näidata võisid. Kiitust väärisid sellel kontserdil osalenud ooperilauljad Karl Ots, Aleksander Arder, Nikolai Põlluaas ning kirikukoori solistid, kellest iseäranis pr Prohhoroval ilus alt oli.

Kuu lõp. ul andis Sokoli koor teisegi vaimuliku kavaga kontserdi, seekord Kaarli kirikus. Dirigent V. Pedosson oskas pikalisust, mille all tavaliselt kannatab vene kirikumuusika, muuta vaheldusrikkamaks. Värskelt ja rõõmsalt kõlas Safonovi «Issand, nüüd lased». Selle laulu edule aitas kaasa Karl Otsa suurepärane hääl, oma sooloosa kandis ta ette kaasakiskuva temperamendiga. «Mida sagedamini kuulata seda püüdlikku lauljat, seda armsamaks muutub ta laulu- ja ettekandelaad,» kirjutas Päevaleht

Maitsekalt ja väljatöötatud nüansseerimisega kõlasid Arhangelski mõlemad koorikontserdid: «Mõtlen viimse päeva peale» ja «Õpeta, Issand». Meeleolukalt ja loomulikult laulis pr Prohhorova oma soolo Tšaikovski laulus «Saagu mu palve». Eranditult ortodokssesse kavva ei sobinud Kahni «Ave Maria» raskepärane, kunstlik muusika lauljale, viiulile ja orelile. Kavas oli ka samale koosseisule mõeldud Gounod’ tertsett, mille hoolikalt esitasid Niina Romanova, Alfred Papmehl ja Kasimir Schypris.

Hääl minevikust

14. aprillil tuli Tallinna Kaarli kirikus ettekandele Rossini «Stabat Mater». Esitas lauluselts Ilo Dionyssi Orgussaare juhatusel, kusjuures solistidena olid kaastegevad M. Rosenvald-Aleksandrova, Armanda degli Abbati, Karl Ots ja Nikolai Suursööt. Orelipartii esitas Lydia Terkman (Tiiu Targamaa). Tüsedust lisas juurde Estonia suurendatud orkester. Karl Otsa õpetaja Abbati oli juba proovinud üles astuda ooperis, kuid ebaõnnestunult. Ei läinud tal paremini ka «Stabat Materis».

Ajaleht Vaba Maa kirjutas: «Itaalia lauljannal degli Abbatil näib ju küll suur vilumus olevat, kuid tema hääl on juba minevikus ja nüüd ta tarvitab liig sagedasti oma jämedaid, mehelikke rinnanoote, mis teiste hulgast ennast dissonantsina segavalt välja tõstavad.»

Tallinna Kaarli kirik oligi 1927. aastal lihavõtte aegu justkui muusikaelu keskpunkt. Palmipuude pühal, 10. aprillil, astus siin huvitava kavaga üles Tallinna Meestelaulu Selts Arkadius Krulli juhatusel. Kontserdi avas Guilmanti oreliteosega juba tuntud helikunstnik Johannes Jürgenson (Juhan Jürme). Pärast teda esines sajaliikmeline meeskoor, kes vastavas meeleolus esitas Mozarti väga populaarseks saanud «Ave verumi» ja Schuberti «Püha oled, Issand Sa».

Johannes Kappeli sen laulule «Jehoova mu karjane» järgnesid Konstantin Türnpu «Kyrie», «Kalevipoja» sõnadele loodud «Kiirelt kaovad meie päevad» ning värvikas «Lootus». Palju raskem neist, kuigi huvitavalt kirjutatud oli Artur Kapi «Püha paik», kus tenoritel tuli võidelda kõrge «si-ga», kuna bassid alumise «re-ni» pidid ulatuma.

Meestelaulu Seltsi koor võitis aga ka need mitte igale koorile kättesaadavad raskused ära, ilma et intonatsiooni puhtuse ja diktsiooni suhtes midagi soovida oleks jäänud. Koorinumbrite vahel mängis andekas harfisolist pr Sinaida Valk-Bogdanovskaja, millest iseäranis Saint-Saensi «Fantaasia» pakkus huvi oma virtuoosse ja muusikalise sisuga.

Ekstra-klassi solistid

Kaarli enda lauluselts tõi aga Suurel Reedel Estonia orkestri toel kuuldavale Johannes Jürgensoni kantaadi «Pärast õhtusöömaaega». Juhatas autor. Teose meloodiline ja harmooniline külg osutusid selgeks ja lihtsaks. «Juba eelmäng ja sellele järgnev koor algavad heledates helimassides, täis rõõmu ja vaimustust jumalikkuse vastu,» kirjutas Päevaleht.

Nõrgemad kohad olid kantaadi lõpus, kus mõni kromaatiline kolmkõla käik tuli vananenuks tunnistada, orkestratsioonist tulnuks aga paar ehmatavat taldrikulööki kõrvaldada, mis kirikus mitte kohased polnud. Orelipartii esitas Joosep Aavik, jäme ots oli aga solistide käes ja need olid kõik ekstra-klassist: Inglit laulis Ludmilla Hellat-Lemba, Kristust Karl Ots ja Peetrust Aleksander Arder. Kirik oli viimse platsini rahvast täis.

Tallinna Jaani kirikus kanti Enn Võrgu «prestiisil ja hästi liigitlevad juhatusel» ette Haydni oratoorium «Loomine». Nii koor kui ka solistid laulsid oma partiid temperamentselt ja andunult. Vallutava jõuga, kuid ometi laululiselt mõõdukalt kandis Karl Viitol ette Rafaeli partii. Ka tenor hr Kubu tuli hästi maksvusele. Sopran pr Masing ei suutnud aga teoses peituvale koloratuurile mitteküllaldaste häälevõimete tõttu vastu panna.

Kontserte oli lihavõtte eel nii palju, et noor andekas organist Lydia Terkman pidi esinema pooltühjale Estonia kontserdisaalile. Oma registreerimisoskust näitas ta kõige rohkem Peeter Süda «Adagio sostenutos», kuna tema väljakujunenud sõrmetehnikat sai kuulda Bossi palas «Teema variatsioonidega».

Prof Artur Lemba hindab noort organisti nii: «L. Terkmanil tuleks ikka edasi töötada, et mida enam muusikalist küpsust saavutades seda enam püüda ka aegamööda ettekandmise vabadust ning individualiteeti väljendada, mis orelil küll kaunis piiratud paistab, kuna see muusikariist peaaegu mehaaniline on.»

Orelinumbrite vahel laulsid Olga Mikk-Krull ja Karl Ots. Esimene avaldas Debussy «Aarias» kõlavat häält ja peent muusikatundmist, teine aga näitas veel kord, et ta meie parim tenor on, «sellest hoolimata, et ta Kienzli primitiivse aaria vananenud «Evangeelimehest» ette kandis,» nagu kirjutas Vaba Maa.

Head tehnikat ja esitust

Vaimulikke kontserte oli Tallinnas aprillis 1927 üldse palju. Mainiks veel Tallinna Konservatooriumi oreliklassi õpilaste antut Tallinna Toomkirikus. Kontsert algas Palestrina «O Domino Jesu Christi» pühalike helidega, esitajaks külalisena Estonia Muusika Osakonna segakoor Juhan Aaviku juhatusel. Imeilusalt, sisendavalt kõlas lõpuks Schuberti «Püha», mille oreliklassi meeskoor Joosep Aaviku juhatusel veenva andumusega kuuldavale tõi.

Mõjuva mulje jätsid Joosep Aavik ja Lydia Terkman varasurnud uusklassiku Max Regeri ja Kasimir Schypris Bachi muusika ettekandmisel. Helena Spulge esitas Schumanni Fuuga teemale B-A-C-H. Herman Känd hiilgas pärlendava tehnika ja kristallselge esitusega Bachi d-moll Toccatas ja Fuugas. Kasimir Schypris esines ka lauljana, kandes selge intonatsiooniga ette aaria Rossini «Stabat Materist».

Pärnu Eliisabeti kirikus tuli aga ettekandele Haydni oratoorium «Jeesuse seitse sõna ristil», mida oli kuulama tulnud «hiiglasuur rahvahulk», nagu kirjutas Eesti Kirik. Koori juhatas kohalik õpetaja Grünberg. Pidulikuks jumalateenistuseks oli kõnelema palutud Türi õpetaja Kuusik, kes iga koorilaulu eel sellekohase teksti pühakirjast ette luges. Kuna orel oli vana ja jõuetu, kasutati klaveri abi. Selle kontserdi kiitva arvustuse leiame Vaba Maa Pärnu väljaandest.

Konstantin Türnpu ärasaatmine

Kuid lihavõtted 1927 olid ka kurvad. Vaiksel Laupäeval, 16. aprillil, lahkus igaveseks Konstantin Türnpu, kelle teened meie kirikumuusika edendamisel on hindamatud. Lein oli üldine. Tartus helisesid sel päeval hingekellad. Matusetalitus oli 22. aprillil Tallinna Niguliste kirikus, kus lahkunud muusikamees nii kaua oli musitseerinud ja koore juhatanud. Kohal olid Riigikogu esimees K. Einbund (Eenpalu), haridusminister J. Lattik, Tallinna linnapea Uesson, esindusi oli Lätist, Soomest jm.

Altari kõrval seisis Tallinna üheteistkümne laulukoori lauljaist moodustatud mitmesaja-pealine koor, kuna Tallinna Meestelaulu Seltsi, Niguliste Lauluseltsi ja Liedertafeli koorid, keda kadunu juhatanud oli, olid paigutatud orelikoorile. Vaimuliku leinatalituse pidasid Niguliste õpetaja von zur Mühlen (saksa keeles) ja Kaarli koguduse õpetaja Kapp (eesti keeles). Kõlasid lahkunu laulud «Saaks koju hing» (Liedertafeli meeskoor) ja «Kyrie eleison» (Tallinna Meestelaulu Selts), «Valvur» ja «Troost» (ühendkoor).

Tänavad, kust leinarong läbi liikus, olid rahvast täis kiilutud, väljas võis olla 25–30 000 inimest. Tuhanded neist järgnesid autode, busside ja trammiga Kopli kalmistule. «See pärgade rohkus, veel enam aga see haruldaselt suur ja soe osavõtt, mis meie seltskond üles näitas kadunu viimasele teekonnale saatmisel, on ilusaks tõenduseks, kui laialdase lugupidamise osaline oli kadunu terve rahva silmis,» kirjutas oma järelehüüdes Muusikaleht.

Türi kirikus korraldati Konstantin Türnpu mälestuseks vaimulik kontsert, seal esinesid laulja Viktor Krull ja organist prl Lydia Terkman. Esineti «ülihästi», nagu teatas ajaleht Eesti Kirik, kuid rahvast oli halva ilma ja poriste teede tõttu vähe ilmunud.

Mati Märtin