Avasüli Ameerikas, 8.

Stressivaba looduslähedast lihtsat eriliste
mugavusteta eluviisi kommertsi keskel saab endale lubada amishite rahvakild
Lancasteri maakonnas Pennsylvania osariigis.

Sel päeval kui Lancasterisse sõitsime, tähistas sealne
amishite talu-muuseum 50. tegevusaastat ja kõigile külastajatele oli sissepääs
vaid 50 penni. Muuseumis tehtud ringkäik ja igas ruumis erineva giidi seletused
(kõik toimus poole sajandi taguse tava kohaselt) ning hilisem autosõit mööda
asfalteeritud külatänavaid farmide ja põldude vahel andis tunnistust, et
kolmsada aastat püsinud tavad ei ole kuhugi kadunud.

Sajandite tavad

1740. aastast Ameerikasse asunud saksa juurtega amishite
näol on tegu Euroopas reformatsiooni ajal mitmel pool tagakiusatud ja seeläbi
välja rändama sunnitud ristijate (anabaptistide) järeltulijatega. Ristijate õpetusest
lähtub ka mennoniitide usulahk, mille rajas 1530. aastal friisi preester Menno
Simons.

Amishite kogukonna asutaja Jacob Amman lõi omal ajal
mennoniitidest lahku kahel põhjusel. Amman nõudis jalgade pesemise rituaali
täitmist ja seda, et patustaja väljaheitmisel tuleks täielikult vältida temaga
läbikäimist. Ülejäänud mennoniidid neid asju õigeks ei pidanud. Amishid
järgivad neid nõudeid siiani: kui amish eksib ordnungi vastu, siis temaga
suhtlemist välditakse, ei vaadata otsagi.

Erinevalt paljudest teistest radikaalsetest usurühmitustest
ei tegele amishid misjoniga. Amishite usk on asi, mis väljendub kogu nende elus
ning amishitega väljastpoolt liitunud inimesed on üsna haruldased.

Ei elektrit ega telefoni

Amisheid elab USA 22 osariigis ning Kanadas Ontarios. Range
moraali ja tavadega amishid eristuvad selgelt muust maailmast. Kuigi nendegi
ellu on sisse tunginud tänapäeva tehnoloogiat, peetakse tähtsaks elu 17.
sajandi tavade järgi. See väljendub riietuses, majapidamises,
kommunikatsioonis, liikumises.

Amishite kodudes on kõige tähtsam ruum nn kirikutuba, kus
igal teisel pühapäeval peetakse kõrgsaksakeelseid 3–4 tundi kestvaid
jumalateenistusi. Niinimetatud ühe koguduse moodustavad 25–30 perekonda ja
teenistusi peetakse erinevates peredes kordamööda. Amishid tunnistavad
täiskasvanute ristimist, kiriku ja riigi lahusust, eitavad sõjaväeteenistust.
Amishid elavad üsna rangelt määratletud reeglite kohaselt, millel suur osa on
usulistel tõekspidamistel, tavadel ning perekonnal.

Perekonnas on tavaliselt seitse last. Vallalistel meestel on
kohustus habet ajada, abielus mehed kasvatavad habet. Naised ja mehed on
riietatud traditsioonilisse omatehtud rõhutatult lihtsasse riietusse, ehteid ei
kasutata. Nööpe võib olla vaid meeste riietel. Abielunaised kannavad kleidil
musta põlle.

Amishid eiravad tänapäevast tehnoloogiat. Nad ei kasuta
kompaniide elektrit (küll aga toodavad farmides diiselmootoritega voolu) ega
juhi autosid (ainsaks mõeldavaks sõidukiks on hobuvanker). Elekter on sallitud
ka  abihoonetes, kuid mitte elutoas.
Auto, kui see on lubatud, peab olema must (nagu ka hobuveokid) ning ilma
igasuguste iluvidinateta.

Mitu amishite kogukonda on ettevaatlikult heaks kiitnud
telefonide kasutamise. Telefone ei lubata koju, vaid see on reeglina mitme
majapidamise peale ning asub õues spetsiaalses putkas (mitmes paigas olevat
ühendatud telefoniputka ja välikäimla funktsioonid!). Et ka sisse helistada
saaks, on putkas tihti automaatvastaja sõnumite vastuvõtmiseks.

Keeld elektrit ja telefoni mitte kasutada on suunatud
inimsuhete ja eluviisi hoidmisele. Amish, kes ei soovinud telefoni majja
paigutada, selgitas: «Kuhu see viib? Keset jutuajamist hakatakse tormama
telefoni vastu võtma – see ei ole hea.»

Amishite jaoks suurimaks patuks olevale uhkusele on teiseks
suureks tajutavaks ohuteguriks võistlusmomendi teke kogukonna liikmete vahel.
Amishite mõtte- ja eluviisis on rohkelt tarkust. Kas see on aga järgitav
tehnoloogiast rikutud inimesel?

Kooliharidus ei ole oluline

Amishid on vabastatud USA üldisest koolikohustusnõudest ja
nad tohivad oma lapsi ise koolitada põhikooli tasemel. Lapsed saadetakse kooli
8aastaselt. Et peamiseks elukutseks saab olla talupidamine, sh puusepatöö, siis
ei ole vaja tõesti õppida üle põhihariduse.

Lancasteri maakonnas on amisheid 23 000 ja nende  populatsioon on aasta-aastalt kasvav. Lapsed
võivad 16aastaselt otsustada, kas jäävad kogukonda või lahkuvad.
Statistikakohaselt jääb 85–95% noortest omade keskele ja liitub ristimise läbi kirikuga.
Tagasi võetakse ka neid, kes on lahkunud, näiteks edasi õppima. Mõne kogukonna
amishite seas on kõrgharidusega inimesi, kuid rõhk on pandud praktilistele
ametitele (õpetajad, arstid).

Amishitel puudub USA pensioni- ja tervisekindlustus,
haigestumise korral maksab kogukond solidaarselt arstiarveid.

Mida on tänasel inimesel amishitelt olulist õppida? Lihtne
eluviis ja erinevate mugavuste puudumine on võimaldanud säilida paljudel
olulistel väärtustel, mis  lääne
tsivilisatsioonis kaduma kipuvad. Abielud ja perekonnad on püsivad, tundmatud on
moodsad haigused ja probleemid. Amishite toidulaud sarnaneb üsnagi eesti
talutoidule.

Sirje Semm