Reis Latgalesse ja Valgevenesse viib mõtted minevikku
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 28. september 2016 Nr 38 /
Reisielamuse saamiseks ei pea tingimata minema kaugetesse maadesse eksootikat otsima.
Piisab hea seltskonnaga lähiriikides rändamisest, kui silmi lahti hoida ning püüda kohalikku elu ja inimesi mõista ajaloolist ja kultuurilist tausta tundma õppides. Minu jaoks oli just selliseks elamuseks tänavusuvine reis Latgalesse (Ida-Läti) ja Vitsebski oblastisse Valgevenes koos Liivi Sõprade Seltsi rahvaga.
Reisisihiks olnud piirkonnad jagavad ühist ajalugu – mõlemad on kuulunud Poola-Leedu suurriigile, hiljem aga Tsaari-Venemaa Vitebski kubermangu koosseisu. Rahvusriikide loomisel I maailmasõja järel poolitati kubermang aga riigipiiriga.
Põhjapoolne osa, kus domineeris katoliku usk ja talurahva seas olid enamuses läti keele latgale murde kõnelejad, ühendati Lätiga. Eriti iseseisvusaegadel on Riia võimud palju pingutanud, et lõimida Latgalet muu Lätiga ja vähendada tema kultuurilist ja majanduslikku mahajäämust. Osalt on see ka õnnestunud, kuid piirkonna suhteline vaesus ja vähene moderniseeritus paistab siiski tänini teravalt silma.
Kadunud pole ka kohalik identiteet, mille aluseks on katoliiklus, oma keelemurre ja uhkus käsitöötraditsioonide üle. Veel üheks kohalikuks erijooneks on mittelätlaste suur osakaal rahvastikus.
Vitebski kubermangu slaavlastest enamusega lõunaosa liideti Valgevene NSVga. Etniline identiteet jäi sealmail aga nõrgaks. Enamik kohalikest läks üle vene keelele ja tundis end eelkõige nõukogude inimesena. Erinevalt meist pole nõukogude pärandile seal siiani otsustavalt selga pööratud. Sellest tunnistavad Lenini ausambad, nõukogudeaegsed tänavanimed ja mitmesugused olmelised detailid.
Pärast Valgevene iseseisvumist on avalikus ruumis siiski hakatud üha enam esile tõstma ka kohalikku pärandit, mida esindavad näiteks Leedu suurvürstiriigi aega idealiseerivad mälestusmärgid ning patriootliku sisuga valgevenekeelsed plakatid.
Kui Latgale on ühes Lätiga pürginud läände, siis suur osa valgevenelastest tunneb ühtekuuluvust pigem Venemaaga. Olmelisel tasandil ühendavad mõlemal pool piiri elavaid inimesi tänapäeval kõige rohkem ehk globaalse massikultuuri mõjud.
Siiski on kunagi ühte kubermangu kuulunud aladel tänini näha märke ka ühisest ajaloost. Näiteks äärelinnade välisilmes või asjaolus, et kõrvuti tegutsevad katoliku ning õigeusu kirikud (ja vähem silmatorkavad vanausuliste pühakojad).
Piirkonna kunagine põnev mitmekultuurilisus on aga rahvusriikide loomise ja muude ajalootormide käigus siiski suuresti kaotsi läinud. Üks meidki puudutav näide selle kohta on Latgales elanud võrukeelse rahvakillu ehk Lutsi maarahva hääbumine.
Kõige mõtlemapanevam on aga kunagi linnarahvastikust tavaliselt poole moodustanud juudi kogukonna kadumine holokausti tagajärjel. Asjahuviline võib vanad sünagoogihooned või korrastamata kalmistud üles otsida, kuid tundub, et kohalikud juudi pärandist eriti ei huvitu, rääkimata selle eksponeerimisest turistidele. Väheseks erandiks on maailmakuulsa kunstniku Marc Chagalliga seonduv, kelle üle kunagine kodulinn Vitsebsk nähtavalt uhke on.
Eestiski tasuks rohkem teadvustada, et Ida-Euroopa juutide pärand ja selle lõpetanud maailmaajalooline tragöödia on osa meie piirkonna minevikust. Ning muidugi tasub rohkem naabrite juures uudistamas käia ja nende ajalugu tundma õppida.
Rain Soosaar