Väärtustele kindlaks jäämise hind

«Kuni pole maetud viimane sõdur, seni kestab sõda,» mõtlen neile sõnadele, kui ühel augustikuu õhtul koos mõne kaasvõitlejaga koondume, et umbkaudugi tuvastada järjekordne teadaolev metsavenna matmispaik.
See kiiruga loodud välihaud asub minu naabrimehe õues, vana ning ammu algosakesteks pudenenud küüni põranda all. Kunagist abihoonet tähistab praegu vaid mõni üksik maakivi, mis müüridest alles jäänud. Endine küünipõrand on aastakümneid kaetud rohelise ning hoolikalt pügatud murukamaraga.
Alates 1946. aastast on pererahvas sinna tähtpäevadel lilli pannud. Perepoeg, kes pisikesest peale oma onu haua kõrval üles on kasvanud, sügab täna mõtlikult hallisegust pead ning püüab meenutada, kus see koht ikkagi täpselt asub. «Mu meelest oll pää säälpuul,» osutab käega loodesse, «a tiiä ei inämp, kos kotsil ta täpsemalt om.»
Tegelikult polegi see enam oluline. Lepime kokku, et alustame väljakaevamist ülejärgmisel pühapäeval, päeval pärast taasiseseisvumispäeva. Küll siis saame teada, mispidi ja kuhu see ülekohtuse sõja ülekohtuse järellainetuse järjekordne ohver maetud on.
Arnold Ojasoo lasti maha 1946. aastal oma naabri talu taga, kui ta NKVD eest kodust põgenes. Nagu toona kombeks, ei lastud surnukeha väärikalt kohelda, vaid anti ühele külainimesele käsk ta metsa maha matta klausliga, et siis ei viida Siberisse. Mattiski maha lähedalasuvasse metsa. Siberisse viidi ikkagi. Kuid tema pereliikmed andsid siiski tapetu omastele surnukeha asukohast teada. Öösel võeti hobune vankriga ja 36aastane langenu toodi kodutallu, kus kiiruga kaevati haud sinnasamasse küüni põranda alla.
Pühadel ja tähtpäevadel viidi sinna lilli, meenutati, jagati oma kurbust ning viha. Aastakümneid. Väikesed poiss ja tüdruk, kes veel paljusid asju ei mõistnud, mäletavad õnneks üsna palju nendest üksmeelsetest ning samas kõhedatest koosviibimistest pereringis. Nüüd on nende soov, et nende onu saaks maetud pühitsetud mulda perekonna platsile kolme venna kõrvale, kellest kaks samuti sõjas langesid.
21. august on äärmiselt soe ja päikeseline. Lausa liiga palav füüsilise töö tegemiseks, kuid sellest hoolimata raiume kordamööda labidatega lahti murukamarat, et pääseda lähemale ühele loole, mis ootab lõpetamist. Kunagistest ärevatest aegadest tingitud kiirustamine töötab täna meie kasuks – haud pole kuigi sügav. Kulub vaevalt meetrike, kui õige varsti leiab labidas reieluu ning selle järgi saame täpselt kindlaks teha nii maetu asukoha kui ka asendi. Pea on siiski läänes, jalad idas. Ehk siis kõik on nõnda, nagu peab, kõigele on mõeldud – isegi kiiruga puhkama säetud langenule on antud võimalus ja lootus tõusta päikesele vastu.
Arnoldi ilmselt relvakabaga puruks löödud kolpa mullast puhastades ning tema täiesti tervet ning ilusat hammasterida vaadates ütlen järsku endamisi ja südamest: «Oh, sa vaesekene küll!» Segased tunded valdavad mind seal hauaveerel istudes – kurbus, õrnus ja viha. «See inimene, kes tema peale koputas, see elas siit järgmises talus,» äratab mind mu mõtetest langenu vennatütre jutukatke, mida saadab käeviibe üle mäe minu talu suunas.
«Seal elan praegu mina,» vastan, tundes koos sügisleitsaku kuuma higiga külma juga mööda selga alla roomamas. Saabub pikk vaikusehetk, mille katkestab kellegi poolt öeldu: «Siis ongi sümboolne ja õige see, et just sina seda lugu lõpetada aitad.»
Mine võta kinni, mis on tõde ja kas kõik oli päriselt ka nõnda, nagu me teame täna. Eks hirme ja arvamusi oli toona rohkem, kui reaalsus seda teinekord sisaldas. Kuid fakt, et see kõik toimus ja et keegi jälle tapeti lihtsalt seepärast, et ta julges olla truu oma väärtushinnangutele, on vääramatu tõendina olemas nendes haudades, mida lõputult oma metsadest leiame. On olemas inimeste mälus ja pakitsevas südames. Veel. Ja sõda kestab ka. Ikka veel …

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
kolumnist