Usuteaduskonnas omandatud haridus lubab elus edasi

Usuteaduskonna taastamise 25. aastapäeva tähistati ülikoolilinnas mitme üritusega. Alustati Raadi kalmistul, et mälestada teaduskonnaga seotud õppejõude. Seejärel peeti Jaani kirikus oikumeeniline jumalateenistus. Pärast sisukat konverentsi peahoone aulas liiguti meeleolukaks piduõhtuks Eesti Üliõpilaste Seltsi majja.

Usuteaduskond on jätnud jälje. Usuteaduskond räägib kaasa. Usuteaduskond on olemas. Need on mõtted, mis tõusid meelde aastapäevale pühendatud ettevõtmistest osa saades.
Aasta-aastalt on laiem nende ring, kes seotud selle ülikooli väikseima, kuid ajalooliselt esimese fakulteediga. Teaduskonnaga, mis kristlikus kultuuriruumis ühest kõrgkoolist universitas’e teeb. Mis sest, et ülikooli strukutuur on praeguseks muutunud ja senisest teaduskonnast on vormiliselt instituut saanud. Mis sest, et lisaks vormile on muutunud ka sisu: tajudes ühiskonna vajadusi arendati peale teoloogia suuna välja ka religiooniuuringute suund.

Ring on täis
Usuteaduskond on tema inimesed. Need, kes teaduskonna 25 aastat tagasi taastasid. Need, kes teaduskonna veerandsaja aastaga üles töötanud. Aga ka need, kes siin tudeerinud. Ring on täis, sest mitmest kunagisest tudengist on saanud õppejõud. Eks see nii 90ndate algul mõeldud oligi, et pühendunumatest sirguvad teatepulga ülevõtjad. Ring on ka selles mõttes koos, et mitme kunagise õppuri lapsed on oma õpingute valikuga vanemate radadele jõudnud.
Usuteaduskond on tema inimesed, tema vilistlased. Peale kitsalt teoloogiliste ja kiriklike ametipostide kohtab teaduskonna lõpetanuid laial tegevusväljal. Ollakse kohal meedias, hariduses, poliitikas ja erinevates riigiametites ning kõikvõimalikes humanitaarharidust eeldavates ametites. Aga teotsetakse ka seal, kus teoloogia- või humanitaarharidust sugugi ei eeldaks. Usuteadus võib avada mitmeid uksi. Kui vundament on kindel, võib sellele ehitada erineva välimuse ja funktsiooniga hoone.

Alguses oli …
«Kas mäletad …?», «See oli hoopis nii, et …», «Kuule, las ma nüüd seletan …». Aastapäevaks kogunenute keskel elustusid argiaegadeks kalevi alla susatud meenutused. «Nood aastad Tartus» ei tule kunagi tagasi, aga on jätnud jälje, mis ühendab. Tunti rõõmu õppejõududest ja oldi nukrad, et teiste keskel polnud esimest dekaani prof Kalle Kasemaad, kes on andnud oma isiku ja panusega usuteaduskonnale tema nime ja näo.
Esimeste lendude vilistlased mäletavad «misjonitööd», mis neil pioneeridena mõtte «maaletoojatena» teha tuli. Kui aastaarvuks kirjutati 1991 ja pluss. Mis mõttes usuteadus teadus on, küsisid väljakutsuvalt kaasõppurid teistest teaduskondadest. Mis sa oma haridusega peale hakkad, muretses suguselts. Minust tuleb teoloogiaharidusega koduperenaine, oli üks vaimukaid tüüpvastuseid, millega vanatädide suud sulgeda. Esimesele, teoloogia teaduslikkust kahtluse alla seadvale päringule oli lihtsam vastata, viidates sajandite pärandile selles teadusvallas.
See oli esimeste missioon: näidata, et usuteaduskond passib teiste hulka. 25 aastat hiljem saab kinnitada, et see õnnestus. Professoritest esmakursuslasteni ei kahtle enam keegi, et usuteaduskond on üks oluline osa ülikooli humanitaarvaldkonnas.

Petti ja Schleiermacher
Oli ilus plaan alustada päeva surnuaial. Küünal sügava austuse märgiks süüdati Pille Valgu (1959–2009), Urmas Petti (1965–2016) ja teiste teaduskonnaga seotud isikute kalmul.
Ka pärast Jaani kirikus toimunud jumalateenistust ülikooli aulas alanud konverents «Teoloogiaharidusest Tartu Ülikoolis – Schleierma­cherist religiooniuuringuteni» oli pühendatud dr Urmas Petti (esimene lend) mälestusele. Oma mentori mõtteid teoloogiaharidusest luges ette Petti juhendatav doktoriõppes Tiina-Erika Friedenthal. Pärast usuteaduskonna juhataja Tõnu Lehtsaare avasõnu pakuti kuulamiseks kolme teaduskonna vilistlasest teoloogiadoktori ettekannet.
Aira Võsa rääkis  filosoofilisest ja teoloogilisest õhustikust enne Schleiermacherit, tema sisutihe ettekanne tutvustas uusaja religioonifilosoofilisi impulsse, mis oma aja säravamatest mõtlejatest kantuna viisid Euroopa 19. sajandisse. Schleiermacheri teoloogiahariduse programmi tähendusest toona ja nüüd oli Thomas-Andreas Põderi emotsionaalse ettekande sisu.
Põder tõi Friedrich Schleiermacheri (1768–1834) seisukohtadest esile kirikliku huvi ja teadusliku vaimu ühildamise. Religioonifilosoofias uut etappi tähistav Schleiermacher toonitanud, et ka teoloogia teaduslik tegevus peab olema suunatud kiriku heaolu edendamisele ja on seega klerikaalne.
Anu Põldsam käsitles väga haaravas võtmes teoloogiahariduse raskuspunkte TÜ usuteaduskonnas läbi aegade. Ta andis ülevaate teoloogia distsipliinide jagunemisest usuteaduskonnas läbi erinevate etappide, tuues välja Academia Gustaviana (1632–1710), keiserliku TÜ (1802–1916), Eesti Vabariigi TÜ (1925–1940) ja taasasutatud usuteaduskonna alates 1991. aastast.  Teoloogiahariduse tänapäevavõimalusi vaeti arutlusringis, osalejateks nii usuteaduskonna kasvandikud kui ka teised: Marju Lepajõe, Marko Tiitus, Toivo Pilli, Tauri Tölpt ja Ain Riistan.
Liina Raudvassar

Pildigalerii: