Kirikumuusikud külas taanlastel

Juba 46 aastat kohtuvad septembri lõpul kirikumuusikud üle Euroopa, et koos jagada rõõme ja muresid. Seekord toimus protestantlike kirikumuusikute kohtumine Taanis Løgumklosteris.

Løgumkloster on väike külake üsna Saksamaa piiri lähedal, selle ajaloolises kloostrikeskuses on tänapäeva nõuetele vastav konverentsikeskus.
Kuna tegemist ei olnud töökonverentsiga, kus käsitletakse tavaliselt mõnd kõiki puudutavat kirikumuusikaga seotud teemat, vaid nn Ländertagungi ehk maapäevadega, oli meie kohtumise sisuks tutvuda Taani kirikumuusikute elu ja oluga. Viimati said kirikumuusikud Taanis kokku 1980. aastal.

200 lauljat ja kolm orelit
Meil oli võimalus osa saada oreli- ja koorikontsertidest. Oreleid oli mitmesuguseid: väikseid, ühe manuaali ja mõne registriga ning loomulikult uhkeid ja võimsaid pille – ka väikestes kirikutes! Paljudes pühakodades oli mitu orelit, mida vastavalt repertuaarile või üritusele kasutati.
Huvitav oli kuulata koorikontserte, kuigi viimaste aastate konverentside üks peamisi teemasid on, et kirikus jääb koorilauljaid aina vähemaks ja koorid lõpetavad tegevuse. Laste osalemisest kirikukoorides on Euroopas järjest enam haruldus saamas. Seetõttu oli tütarlastekoori kontsert Åbenrå kirikus tore üllatus!
Veel rohkem pani aga imestama, et pisikeses Haderslevi linnas, kus asub keskaegne piiskopikirik, on 2008. aastal asutatud tõeline katedraali poistekoor. Selliseid kontserte kuuleb enamasti Inglismaal, Saksamaal või Austrias, kus on tegutsemas suured toomkiriku poistekoorid, seetõttu oli Taanis taolise muusikaelamuse saamine puhas rõõm ja üllatus.
Kohaliku koguduse üks kolmest kirikumuusikust toonitas ka ise, et see pole Taani kirikus sugugi tavaline. Kuid peale 58 lauljaga poistekoori on selles koguduses ka tütarlastekoor, kammerkoor ning segakoor – kokku laulab koorides ligikaudu 200 lauljat. Lisaks on kirikus kolm väga heas korras orelit, millega antakse pidevalt ka kontserte. Tundub paradiis, kuid meile toonitati korduvalt, et see on siiski erandlik ning üldine on tendents, et kirikud jäävad järjest tühjemaks ja koorilaul ei ole popp.

Ajaloost eri vaatenurga alt
Kuulasime ka loengut Taani kiriku ja kirikumuusika ajaloost. Skandinaavia ajalugu taanlase versioonis on midagi muud kui see, mida meie tunneme – ajaloo käsitlus sai hoopis teise rakursi, kui me siitpoolt vaadatuna seda näeme ja teame. Reformatsiooni kuningate ­Christian II ja Christian III elu ja tegevus ei olnud kõigiti tänapäevaselt humaanne ning küllap rootslastel on oma sõna sekka öelda Stockholmi veresauna silmas pidades.
Samas olid just nemad need kuningad, kes Taani kirikus reformatsiooni läbi viisid. Kui mujal levisid reformatsiooni ideed esialgu pigem alamklassi hulgas, siis Taani on selle poolest eriline, et reformatsioon sai alguse valitsevast klassist.
Prof dr Eberhard Harbsmeier toonitas, et Taanis peetakse suurimaks reformaatoriks Philipp Melanchthoni ning luterlik koraal on siiani jumalateenistuse alustala. Mitte kunagi ei jäeta koraali poolikuks ega valita välja üksikuid salme, alati lauldakse kogu laul. Harbsmeier väitis, et sel teemal armu ei anta.
Tänapäeval on Taani kristlik riik ning kogudusse kuulumine on tavapärane, kuid paganlikust ajast pärit oluline traditsioon hoida lahkunute kalmukünkad ülimas korras on säilinud praeguseni. Sellele vihjas lektor ja saime ka ise näha, et tõepoolest, taanlased hoiavad oma surnuaiad piinlikult korras – kindlasti mitte kehvemini kui koduaeda.
Kirikumuusika ajaloo loengust jäi eriliselt meelde taanlaste kui väikerahva soov omada ka mõnd ajaloolist maailmakuulsat muusikut. Nii väideti, et Dietrich Buxtehude on taanlaste jaoks Taani helilooja – ikkagi Helsingborgis (kuulus tollal Taanile – toim.) sündinud, mis sest, et enamiku elust Saksamaal elanud ja tegutsenud. Igal juhul tekitas see seisukoht saalis rõõmsat elevust. Ka nii võib ajalugu näha ja tõlgendada.

Külas orelifirmas ja muusikakoolis
Väga huvitav oli oreliehitusfirma Marcussen & Søn külastamine Åbenrå linnas. Tegemist on perefirmaga, mille ajalugu ulatub aastasse 1806 ning praegu on juhtkonna ees perekonna seitsmenda generatsiooni esindaja. Peamiselt valmistavad nad oreleid Taani, kuid nende toodang on tuntud ka mujal maailmas. Orelite projekteerimine käib tänapäevaselt arvutiga, kuid ehitus on siiski suures osas puhas käsitöö.
Võimalik oli näha nii viledeks kasutatavat metall-lehte, mis äsja masinast välja lastud, kui imepisikesi detaile registritest, klahvidest jm. Nende firma üks viimase aja suurimaid oreleid valmis Ålborgi kontserdimajja. Sisearhitekt soovis, et oreli välisilme meenutaks pikaks venitatud õhumulli – ja just selline ongi kontserdimaja oreliprospekt. Seega on tänapäeval oreliehituses vähemalt välisilmes praktiliselt kõik võimalik, peaasi, et on idee.
Meie kutsujaks ja võõrustajaks oli Løgumklosteris asuva kirikumuusikakooli direktor Hans-Christian Hein. Viimasel õhtul tutvustas ta meile oma kooli. Løgumkloster ei ole suurlinn ega ka mitte suur alevik, vaid pigem väike asula. Just seal on end sisse seadnud üks Taani kolmest kirikumuusikakoolist.
Õppetöö toimub sessiooniti, nagu see on ka Eestis. Tegemist on kutseõppeasutusega, kuhu tullakse enamasti õppima mõne teise töö kõrvalt, kuid sissesaamise eelduseks on siiski eelnev muusikaline õpe. Vastavalt juba saavutatud tasemele õpitakse kas aasta või paar kirikumuusikuna töötamiseks vajalikke aineid.
Praegu õpib koolis ca 150 õpilast. Võimalik on spetsialiseeruda organistiks/koorijuhiks või lauljaks. Taani kiriku traditsiooni kohaselt alates reformatsioonist veab koguduselaulu eeslaulja, kelle töö on palgaline. Laulja võib nädala sees töötada ükskõik millisel teisel erialal, kuid pühapäeviti käib ta jumalateenistusel eeslauljana kogudust teenimas.

Peateema: reformatsiooni juubel
Taani ajaloo ja kirikumuusikaga tutvumise kõrval nägime ka Taani loodust ning külastasime Skandinaavia vanimat linna Ribet. Tõeliselt armas väike linnake, mida tasub kindlasti külastada, sest seal asub vahva viikingite muuseum.
Kõikjal, kus käisime, jäi silma, et on alustatud reformatsiooni juubeliaasta tähistamist. Meie siin oleme valinud sümboliks Lutherile omistatud ütlusest tulnud õunapuu motiivi, Taanis aga nägin ühes kirikus müügil Lutheri-nimelisi sokke. Võimalik, et nemad seal võtsid motoks Lutheri lause «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa».
Igal juhul võib öelda, et ka omavahel vesteldes selgus, et kõikjal Euroopas tähistatakse reformatsiooni juubeli aastat ning ideid, kuidas jõuda laiemate hulkadeni, on palju. Prantslastel valmib Lutheri-nimeline vein, hollandlased peavad igas provintsis – neid on 12 – kirikupäeva ning reformatsiooni tuli viiakse ühest provintsist teise, sakslased peavad tohutult palju konverentse, festivale ja kontserte, ungarlased korraldavad laulupäevi jne.
Seetõttu võib öelda, et selle aasta kohtumisel saime küll tuttavamaks taanlastega ja nende traditsioonidega, kuid peamise, ühise teemana kõlas selgelt reformatsiooni juubeli tähistamine ja ka ühiste piiriüleste ürituste korraldamine. Oli väga kosutav kohtuda ja olla taas ühenduses ning osaduses nii paljude kolleegidega üle Euroopa. Järgmisel aastal kohtume taas Strasbourgis.
Sigrid Põld