Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Iga laps vajab turvalist peret

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Oma kogemusi jagas külalisesineja Lubo Hlavacka organisatsioonist World Without Orphans, teda tõlkis Jane Snaith. Tiiu Pikkur

4. novembril peeti Tallinna Peeteli kirikus konverentsi «Tuhkatriinud ja Nukitsamehed – juubeliaasta Eestis», kus räägiti vanemliku hooleta ja vaesuses elavate laste teemadel.

Konverentsi eesmärgiks oli julgustada koguduste töötegijaid mõttevahetusele ja uute praktikate kasutamisele töös haavatavate perede ning vaesuses elavate või vanemliku hooleta jäänud lastega. Juhtida tähelepanu sellele, et vaesus ja vanemliku hoolitsuse puudumine kahjustavad tuhandete laste tervist ja tulevikku.
Konverents oli pühendatud reformatsiooni 500. ja EELK 100. aastapäevale, teadvustades seda poolt elus, mis puudutab «vaeslapsi» – neid lapsi ja noori, kes on sattunud materiaalse ja sotsiaalse vaesuse lõksu ning on ilma jäetud arenguks vajalikest suhetest ja tingimustest, kasvades institutsioonides ilma perekondliku toeta. Konverentsi üheks eesmärgiks oli julgustada kiriklikke ringkondi märkama selle valdkonna vajadusi.
«Juhime konverentsiga tähelepanu sellele, et vaesus ja vanemliku hoolitsuse puudumine kahjustavad tuhandete laste arengut, tervist ja tulevikku. Vajame mobiilseid vastuseid olulistele küsimustele: kas institutsionaalne hooldus on oma aja ära elanud? Kas kodanikuvastutuse ja pere tähenduse mõtestamine on riiklik väljakutse või jääb idealistidest kodanikeühenduste unistuseks?» küsis EELK diakooniatalituse juhataja Avo Üprus. Eestis on lastekodudes (ametlikult asenduskodud) ca 1000 last ja asendusperedes 200, võiks aga olla vastupidi, on Üprus veendunud.

Hoolekanne siis ja nüüd
Kohalolijaid tervitas EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder. Reformatsiooniga kaasnesid olulised muudatused: omakeelsed jumalateenistused, kirjaoskuse levik, haridus- ja hoolekandesüsteemi kujunemine.
Kuidas on luterlikus ruumis heategevuse ja hoolekandega tegeldud, sellest rääkis teoloogiadoktor Riho Saard oma ettekandes Halle asutustest ja nende osast tänase hoolekandesüsteemi arengus. Halle asutuste õpetaja August Hermann Francke (1663–1727) algatatud haridus- ja hoolekandesüsteem on olnud eeskujuks paljudele järgijatele, ka Tallinna Peeteli kiriku sotsiaalkeskusele.
Juba ligi kakskümmend aastat on Peeteli koguduses hoolitsetud vanemliku hooleta, vaesuses elavate laste eest. Keskuse juhataja Mati Sinisaar heitis pilgu minevikku ja tuletas meelde mitmeid edulugusid, kus toonastest tänavalastest on saanud korralikud kodanikud, kel kindel töö ja endalgi peres lapsed kasvamas.
Eriti rõhutas Sinisaar hariduse tähtsust: Peeteli keskusesse võetakse ainult sel tingimusel, et laps hakkab koolis käima. Peetelis jagatakse toiduabi ka umbes sajale perele, kes kaks korda kuus korraliku toidupaki saavad.
MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane Snaithi sõnul vajab iga laps ideaalseks kasvukeskkonnaks turvalise ja püsiva perekonna tuge. Vanemliku hooleta jäänud lapsed vajavad enamat kui sooja tuba ja kõhutäit: «Laps on vaene siis, kui tal puudub lähedane, perekond!»
Peretöö ja uueneva diakoonia üle arutlesid EELK Perekeskuse juhataja Pia Ruotsala ja Avo Üprus. Tutvuti ka Peeteli sotsiaalkeskuse elu ja tegevusega ning arutleti eri teemadel töörühmades.
Konverentsi korraldasid EELK diakoonia- ja ühiskonnatöö talitus, MTÜ Igale Lapsele Pere ning Ühiskonnatöö sihtasutus. Osalejad olid Eesti Evangeelse Alliansi ja EKNi liikmeskirikute ning koguduste töötegijad. Väitlusjuhid olid Oleviste Hoolekande juht Riina Solman ja Avo Üprus.
Tiiu Pikkur