Jumal olgu teenitud emakeeles

Helgi ja Mait Kaaman lugesid teadet reformatsioonikongressi toimumisest ajalehest Eesti Kirik, mis Malmö eesti koguduse inimestele Lundi Eesti Majas lugemiseks kättesaadav on.

Vestlus rahvusraamatukogu fuajees teeb mind rikkamaks kahe eestlase loo võrra ning aitab saada põgusa ülevaate meie rahvakillu tegemistest Rootsi suuruselt kolmandas linnas Malmös. Linnas, kus muide pikki aastaid oli linnapeaks eestlane Ilmar Reepalu. Abikaasad on aktiivsed Lõuna-Rootsi eesti koguduse tegemistes, aga nende panus on hinnatav ka väljaspool koguduseelu, nii eesti kogukonnas kui ka laiemalt kohalikus Rootsi ühiskonnas.
Saan teada, et proua Helgi on sündinud, kasvanud ning esimese hariduse ja ametialase väljaõppe omandanud Eestis. Esimene abielu viis ta Eestist Saksamaale ning aastatel 1986–1990 elas ta Dresdeni lähistel. Murrangulised 90ndad tõi naise Rootsi. Täpsemini öeldes toimus murrang naise isiklikus elus tänu Austraalias korraldatud eesti päevadele, kus ta tutvus oma tulevase teise abikaasaga.
«Oleme naernud, et oleksime võinud vabalt kohtuda ka Tallinnas Koplis, et milleks me pidime tutvumiseks nii kaugele Austraaliasse sõitma,» räägib Helgi, täpsustades, et kui tema elas Tallinnas, siis Rootsis Malmös väliseesti perest sirgunud Mait käis Kopli linnaosas igal suvel oma sugulasi külastamas.
Alates abiellumisest elavad nad Malmös. Seal sündinud ja kasvanud Mait on sellise ellusuhtumise, kus lisaks isiklikule hüvele panustatakse ka kogukondlikku heaollu, saanud kaasa kodust. Kodu-Eestist 1944. aastal isikliku kaluripaadiga vabasse maailma põgenenud ema ja isa kasvatasid oma lapsi teadmises, et ka võõrsil tuleb eestlaseks jääda. Eesti keel ja eesti meel olid pagulasperedes au sees.
«Oh, ta ei oskagi õiget rootsi keelt,» naerab Helgi, viidates sellele, et abikaasa rootsi keel on Skåne maakonna murrak. Tõsi see on, et mees õppis rootsi keele ära lapsena liivakastis kohalikega mängides, kuna kodune keel oli eesti keel. Kooli minnes alles tutvus nn riigirootsi keelega, mida nõuti koolis.
«Ei mäleta, et oleksin muulasena olnud kuidagi alaväärne või et minusse oleks suhtutud lapsena halvasti,» meenutab Mait ning tunnustab põlisasukaid. Muidugi ei ole väliseestlased andnud vastupidiseks ka mingit põhjust. Omandades kohaliku keele ja korraliku hariduse ning elukutse on nad pälvinud rootslaste lugupidamise.
Üheks eestluse kantsiks oli ja on kirik. Eesti kogudusse kuulumist on Rootsi eestlaskond tänapäevani endastmõistetavaks hinnanud. Kuigi segapered ning eesti keele taan­dumine rootsi keele ees on tänane reaalsus, ei soovi vanem generatsioon loobuda emakeelsetest teenistustest. «Jumalateenistus olgu eesti keeles,» ütleb Mait Kaaman rõhuga, mis reformatsioonikongressi taustsüsteemis tundub eriti kaalukas. Laekurina on ta kursis koguduse hääbumisega, ent jääb enda juurde, et kuni kasvõi paar vanemat eestlast olemas, olgu Jumal teenitud emakeeles.
Õpetaja Jaak Reesalu käib jumalateenistusi pidamas Göteborgist. Esmalt külastab ta Kopenhaageni kogudust Taanis, siis käib Lundis, kus on Eesti Maja ja eestluse keskus, ning siis tuleb Malmö pihtkonda. «Mina olen esimees ja Mait on laekur. Saadame kutsed laiali ja lepime Saksa kirikuga üüritingimustes kokku. Rootsi kirikust tuleb organist, kes sõnagi eesti keelt ei valda. Pärast teenistust on kirikukohv.» Teenistusele jõuab alla paarikümne inimese, nimekirjas on 30 liiget.
Helgi Kaaman tunnistab, et diakonina kristlikus vanadekodus 11 aastat töötanud kristlasena jääb talle väheseks paarist korrast aastas, mil eesti koguduse jumalateenistused toimuvad. Seetõttu liitus abielupaar ühe oikumeenilisel alusel loodud Rootsi kogudusega. Seal on kõik liikmed kaasatud koguduseellu. Nii aitab Helgi suppi keeta 40 inimesele. «Olen neid õpetanud keetma hapukapsasuppi, mida rootslased ei tunne,» räägib ta.
Liina Raudvassar