Väärikuse pidu

Laiuse mäest alla, surnuaiast kuni kirikuni, seisid maantee ääres tuletõrjujad tõrvikutega, kihelkonna koolimaja kohal oli ehitud lilledest auvärav, kirikumõisa ees tervitas orkester ja laulukoor. Kiriku juurde oli kogunenud tuhandeid inimesi. Nii kirjeldab Johan Viik esimese eesti soost õpetaja Johan Kõpu tulekut Laiusele 1909. a. See pilt sobib iseloomustama kogu Eesti vaba rahvakiriku sündi. Sajandeid olid kirikut juhtinud muulased, ometi oli see kirik ette valmistanud väärikamat aega ja võimekamat põlvkonda, kus selg sirgu löödi ja ise oma vaimuelu korraldama asuti.

2. juunil tähistame 90 aasta möödumist esimese kirikukongressi toimumisest Tartus. Kongressil vastu võetud resolutsiooni kohaselt ühendab uuendatud kirik kogu luteriusulist eesti rahvast nii kodumaal kui asundustes. Eestlaste eneseotsimise, oma identiteedi leidmise tee oli jõudnud sihile. Jumala abiga sai meie kirikust rahva sisemise täisealisuse, eneseväärikuse ja elujõu väljendaja. Isegi pikkadel okupatsiooniaastatel oli meie kirik ainuke opositsioonis olev suurorganisatsioon, kes suutis kaotustest hoolimata püsima jääda, rahvast ühendada, usku ja lootust edasi kanda. Neid oma juuri ei tohi me unustada.

Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve, manitseb Mooses oma rahvast (5Ms 32:7a). Paasapühast kõneldes kästakse see päev meelde jätta, pühitseda seda sugupõlvede kaupa lausa igavese seadusena (2Ms 12:14). Meie rahval pole palju neid sündmusi, mida võime meenutada uhkusega. Esimene kirikukongress on kindlasti üks nendest. Meenutamine on jätkamine. Me saame osa samast vaimust, samast sihist, samast enesetundest. Koorid laulavad, tõrvikud põlevad, auväravad ootavad! Niisugune peab olema meie kiriku ja meie rahva tulevik. Kuid see on Jumala käes.

Tulgem siis kokku Jumalat tänama ja paluma pidupäeval, 2. juunil, Tartusse! Kutsutud on kõik. Samas panen kõigile südamele tähistada käesoleva aasta jooksul vaba rahvakiriku 90. aastapäeva ka kohapeal – igas koguduses ja praostkonnas, vallas ja maakonnas. Kiriku tähendust meie ajaloos ja tänases päevas aitavad teadvustada nii tänujumalateenistused kui ka sõnavõtud ajakirjanduses, kontserdid, konverentsid, näitused jne. Näidakem, et oskame minevikku mäletada, meile usaldatud pärandit hinnata ja hoida, et usk, lootus ja armastus pole kadunud. Olgu see aasta vaimulikuks sissejuhatuseks järgmisesse, mil tähistame 90 aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist.

Kirik vääristab kaasaega. Kõnelemine Jumalast on aktuaalne nii Eestis kui mujal Euroopas. Mai keskel võtsin Brüsselis osa Euroopa Liidu juhtide A. Merkeli, J. M. Barroso ja H.-G. Pötteringi nõupidamisest kirikujuhtide ning islami ja juudi usu esindajatega. Põhiküsimuseks oli: mis on Euroopa vaim ja väärtused? On ju Euroopa Liit mõistnud ennast mitte ainult majandus-, vaid ka väärtuste liiduna. Oluliste asjade, nagu inimõigused, mõtte- ja sõnavabadus, taustal tõusis esile kõige tähtsam, kõigi poolt tunnustatud põhimõiste – inimväärikus. Leiti ka, et inimväärikusel on vaid üks kindel alus ja allikas. See, et inimelu on Jumala kingitus ja looming ning et inimene oma osadust Jumalaga pidevalt uuendab.

Osadus Jumalaga tähendab elamist meeleparanduses ja lepituses. Selles on inimväärikus. Selles on ka tulevik ja lootus. Teadmine, et Jumal meid kuuleb, armastab ja aitab, muudab paremaks ja ilusamaks meie elu. Igas palves, jumalateenistuses ja pühitsuses võidutseb inimväärikus. Olgu ka meie kiriku aastapäevapidu Jumalast kingitud väärtuse ja väärikuse pidu. Kogu rahvale. Ristirahvale. Lillede ja pasunatega. See, kes on tulnud ja tuleb, on viimselt Kristus.

Andres Põder,

peapiiskop