Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra

Martin Luther pidas Jeesuse ristimise püha (8. jaanuar) tähtsamaks kui Jeesuse sünnipäeva. Piiblist loeme Jeesuse ristimisest Jordani ääres Matteuse evangeeliumi 3. peatükis salmidest 13–17.
On seegi ju teada, et läbi kiriku ajaloo on peetud ristimise päeva tähtsamaks kui sünnipäeva. Siinkohal oleks hea lugejailt küsida, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Ilmselt ei ole paljudel meist see meeles. Kas seetõttu, et ristimisest on möödunud nii palju aega, või olime liialt väikesed, et seda päeva meenutada.
See võib olla ka põhjuseks, et unustame ristimise tähenduse ja selle, mida ristimine meile annab või on andnud. Ehk siis meil puudub ristimise kogemus. Seepärast igatsevad inimesed ka religioossel tasandil uusi kogemusi, mis heastaks selle otsekui kaotatud või unustatud kogemuse. Just kogemus, mis saadakse, põhjendab ka seda, miks inimesed pürgivad esoteeriliste ja sünkretistlike vaimulaadide ja uususundite poole.
Sel põhjusel on ikka ja jälle oluline küsida, millisena näen oma usku. Kristlik usk on kindlasti lihtne, kuid samas on ta väga kallihinnaline, väärtuslik. Meie usule annab „kalli hinna“ või väärtuse see, et meid on Jee­suse Kristuse kalli verega lunastatud. Meid on lepitatud kellegi teise kannatuste ja surma läbi.
Samas on usk lihtne ja tagasihoidlik. Jeesuse tegevusega seonduvalt võime ju näha seda tagasihoidlikkust, kutset enesesalgamisele, teistega arvestamisele, mis viimselt taandatakse Jumala ja ligimese armastusele, sest Jumal on meie jaoks kõik teinud, sellele ei ole vaja enam midagi lisada.
Jumala arm, mida oleme kogenud ristimisel, kuigi seda ise ei mäleta, on andnud meie usule hinna ja väärtuse. Seda usku ei ole vaja omalt poolt kaunistada või sellele ka midagi juurde lisada.
Usk, kuhu otsitakse müstikat, spiritismi, on üle paisutatud ja kaunistatud, ühel hetkel ähmastub selles usu tõeline sisu ja tähendus ning teistest religioonidest võetud tavad viivad meid lõpuks eemale Jumala esitatud armu tähendusest.
Ristimine annab meile kõik elus vajaliku. Ristimine seob inimese Kristuse surma ja ülestõusmisega. Jumala Poeg on surnud meie eest ja tema võit surma üle annab meile osa uues elus. Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra.
Apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:3–4)
Nagu öeldud, on Jumal meie heaks kõik teinud ja selle meile ka ilmutanud. Me saame oma usule kinnitust sakramentides ja armuvahendites ning need toimivad ilma liigse ballastita. Peame vaid uskuma ja sellest usust tulenevalt toimima ning meenutama seda, mis Issand meie heaks on teinud. Jumala armu lihtsus peitub selles, et tema on meid armastanud enne, kui meie teda oleme armastanud.
Alustasin oma kirjutist sellega, et küsisin, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Lisaksin nüüd veel küsimuse: kas mäletate oma laste ja ristilaste ristimise kuupäeva? Selleks, et meie lapsed ja ristilapsed võiksid kanda enestes seda teadmist, et nad on ristitud, et see imeline sakrament oleks nende elu teadvustatud osa, teen lõpetuseks ühe üleskutse. Kutsun meid kõiki pidama meeles ja meenutama ristimise päeva. Ristivanematena mingem sel päeval oma ristilaste juurde, süüdakem ristimisel saadud küünal ning meenutagem seda päeva ja hetke, mil meie armsad on saanud ja me ise oleme saanud Jumala lasteks.

 

 

 

 
Jaak Aus,
vaimulik

Ristimine
• Ristimise sakrament tugineb Matteuse evangeeliumi lõpus olevale Jeesuse ristimiskäsule (Mt 28:18–20).
• Ristimise nähtavaks märgiks on vesi.
• Ristimine toimetatakse kolmainu Jumala nimes.
• Ristimine toimetatakse üks kord elus.
Allikas: Jaak Aus, Meelis Holsting „On seal keegi?“, Tallinn 2009