Miks ajaliku riigi pärast ei tasu end kohitseda?

Kui inimeste käest küsida, mis on Eesti kõige suurem probleem, saab vastused liigitada kahte gruppi: on neid, kes nimetavad midagi päevakajalist; on neid, kes toovad välja midagi suurt ja kestmiseks olulist.
Hiljuti alanud kampaania, mis kutsub peresid üles saama kolmandat last, kuulub suurte probleemide lahendusteede hulka. Ajalehtedes ilmus selge üleskutse neile, kellel veel ei ole kolme last: asuge tööle! Olid ka välireklaamid.
Eestit vaevab laste vähesus ning eriti maapiirkondi vaikne, kuid kindel väljasuremine. Seda me aga ei taha. Kestma peaks eesti rahvas, eesti keel, eesti kultuur. Kesta saavad asjad, mille eest keegi hoolt kannab. Eelmine põlvkond peab andma teatepulga üle järgmisele. Kuid selleks on seda järgmist põlvkonda vaja. Tema füüsilist olemasolu.
Muidugi ei saa laste arvu ega lapsi üldse pidada millekski möödapääsmatuks. Kui lapsi ei saa mina, saab keegi teine. Iga üksiku inimese saatus ja elutee võib väga palju erineda ühiskonna keskmisest. Selles ei ole midagi valet ega ebamugavust tekitavat. Keegi ei pea tundma end süüdi, kui tema elu erineb teiste omast.
Matteuse evangeeliumi 19. peatüki 12. salm kinnitab: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud ema­ihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“
Milleks mulle kolm last? Pressingut saada lapsi ei ole tänapäeval ega olnud ka Jee­suse ajal. Põhjusi on laias laastus kolm: me ei ole võimelised füüsilistel põhjustel järglasi saama, meid on sigimatuks teinud teised inimesed või meie enda valik on mitte sigida.
Nüüdisajal ei ole selle põhjuseks enda „taevariigi pärast kohitsemine“, näiteks mungaks saamine, vaid üldjuhul maisemad põhjused. Et oleks mugavam elada ja elu nautida või karjääri teha. Et lapsed ei segaks ega kurnaks – mida nad muidugi teevad: võtavad vaba aja, puistavad rahakotti.
Siiski on inimelu vaimulik mõõde seotud elu edasiandmisega. Jumal-Isa kuju väljendab seda üheselt. Ainusündinud Poeg on midagi erakordset. Talle pulm on tulekul, kogudus on alles pruudiseisuses.
Armastust ja sigimist ei saa kuidagi lahutada, kuigi nii vaimulikus kui ka ilmalikus maailmas seda aeg-ajalt püütakse teha. Inimese maine teekond on lõplik, see võib olla lühem või pikem, kuid see pole igavene. Järelkasvul on igavese elu hõng, ta on igavese elu võrdpilt.
Muidugi ei saa ükski kampaania muuta kõike, mis on pikkade aastate jooksul ebakohaselt võssa läinud. Kuid mõtteviisist sõltub palju. Me saame inimesi juhendada, suunata ja veenda, õpetadagi – mis on meile ühiselt hea ja tähtis.
Kõige olulisem on soov kesta, mis ilma järelkasvuta on võimatu. 1939. aastal oli Eesti pinnal elavate eestlaste arv jõudnud ühe miljoni inimeseni, mis on meie senine rekord. Selleks, et rahvaarv kasvaks, on vaja ka emotsionaalselt sobivat keskkonda – oma riiki, vabadust, usku, et elu läheb edasi.
Martin Lutherile on omistatud mõte: „Kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“ Tõepoolest, meie teadmised on poolikud, meie tunnetus ebatäiuslik. Puu parim istutamise aeg oli 20 aastat tagasi, võib-olla rohkemgi. Inimesega on sama lugu. Kui sa teda kasvama ei pane, siis ta suureks ei saa ja vilja kandma ei hakka.
Kuigi neid, kes „ei talu“ juttu lastest, nende tähtsusest, on samuti, ei tasu neid jutte liiga tõsiselt võtta. Nad on ju ka ise kunagi olnud lapsed, istutatud mõttega, et nad ei ole umbteeks. Meie võime nõrkeda ja lõppeda, aga maailm sellega otsa ei saa.
Elu, mis meile on antud, on antud mõttega. Me ei saa midagi anda tagasi oma vanematele, kuid me saame väga palju anda edasi oma lastele. Kõige suurem kingitus on õigus. Õigus elule. Seda õigust oleme kõik kasutanud ja usun, et ka nautinud.
Elu võib olla raske ja komplitseeritud, kuid ta on ikkagi imeline. Elu lummus on suurem kui ükski pingutus, mida me tema elamiseks peame tegema. Ma ei usu, et maistel eesmärkidel viljatu elu valinud inimesed saavad õnnelikud olla. Materiaalsetes asjades ei saa olla midagi, mis pakub jäägitut hingerahu. Vaimulikes aga saab. Igavese elu mõte on kestev hingerahu. Lapsed on armastuse vili. Jumal on armastus. Ka teda on kolm.

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist