Emaks olemist saab väärtustada ka emasid pingeritta seadmata

Viimastel nädalatel on Eesti avalikkuses avaldatud üht- ja teistpidi arvamust selle üle, milline peaks olema ema, kes väärib aasta ema tiitlit. Postimehe artiklist alguse saanud vilgas arutelu näitas, kuivõrd laialdaselt puudutab see küsimus igat inimest. Meil kõigil on ema ja väga paljud meist on emad.
Ristikirikus on piiritu emaarmastuse eeskujuks Jeesuse ema Maarja, armastuse ja kannatuse kehastus. Itaalias armastatud pühak Padre Pio on öelnud, et kes tahab armastada, olgu valmis kannatama. See paratamatus on vältimatu nii mehe ja naise kui ka ema ja lapse suhetes.
Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks, asetas nad elama Eedeni rohuaeda teineteise kõrvale ja vastastikuses armastuses (1Ms 1:27–28,31) ning on andnud neile ülesande kanda edasi elu. Kiriklikul abielu sõlmimisel tõotavad mees ja naine teineteist armastada ja austada kuni elu lõpuni. Abielu püsimine ja õnn rajanevad abikaasade vastastikusel armastusel, mõistmisel, teenimisel, andestusel ja meeleparandusel. Nagu Kristus on andnud end ristikogudusele, nõnda tuleb ka abikaasadel Kristuse eeskujul elada teineteise heaks (Ef 5:1–2).
Abielu on leping ning juriidiline kaitse kahe poole suhtele. Samas on Eestis väga palju vanemaid, kes ei ole soovinud sõlmida abielu või registreerida kooselu. Vaid ligikaudu kolmandik Eestimaa lastest sünnib abieludes. Ei ole mõistlik sellest reaalsusest mööda vaadata ning sellega puutume kokku ka kirikus.
Piibel räägib oma kujundlikes piltides sageli ideaalidest ja ideaalsest maailmast. Paraku on elu enamasti kaugel ideaalist, sest isekus rullib üle armastusest, võimuiha ja vägivald õigusest ja õiglusest. Ehkki vaimulikuna usun abielu tähtsusesse, nõustun president Kaljulaidi hiljutise tõdemusega, et peremudel ei määra, kas vanemana õnnestutakse või mitte. Samuti ei ole sellel alati seost laste õnnelikkusega.
Tunnen mitmeid üksikemasid, kes kasvatavad oma lapsi erinevatest põhjustest tulenevalt üksi. Vaatan nende poole suure lugupidamise ja imetlusega. Nad kannavad topelt koormat selleks, et nende lapsed võiksid olla õnnelikud ning tulevikus edukalt hakkama saada. Need emad vajavad tunnustust ja sageli ka toetust.
Alates 1998. aastast on Eesti Naisliit kuulutanud emadepäeval välja aasta ema. Seni tunnustatud emade hulgas on nii suurperede kui ka 2–3 lapsega perede emasid: on arste, muusikuid, ettevõtjaid, õpetajaid jt eluvaldkondade esindajaid. Oma pere eest hoolitsemise ja ametialase töö kõrval on nad üldjuhul ka kogukondlikult ning ühiskondlikult aktiivsed. Üldistatult söandan öelda, et Eestis väärtustatakse emaks olemist, ehkki saaks rohkem teha selleks, et meie emad oleksid enam hoitud, rõõmsad, terved ja puhanud. Sest ainult nii on neil anda oma lastele seda, mida lapsed neilt enim ootavad: armastust, mis on kõige loodu alus ja alalhoidja.
Kasvatusteadlased on leidnud, et igale lapsele on tema ema kõige parem, ilusam ja kallim. Seda sõltumata ema väärtushinnangutest ja lapsele pühendumusest. Emaks olemist saab ühiskonnas väärtustada ka emasid pingeritta seadmata. Ehkki aasta ema aunimetus, mille saaja Estonia kontserdisaalis pidulikult välja kuulutatakse, peaks olema suunatud pereväärtustele, ei ole see seni piisava selgusega välja tulnud, pigem on olnud sündmuste keskpunktis väljavalitud isik ja tema saavutused.
Siinkirjutaja arvates on arutelu aasta ema statuudi üle osutanud, et aasta ema valimine ja mõned selle kriteeriumid vajavad ühiskondlikke ja sotsiaal­seid arenguid arvesse võttes ülevaatamist.
Võib-olla peaksime peeglike-peeglike-seina-peal-lähenemise asemel hindama hoopis seda, kui rahul ja õnnelikud on tegelikult meie emad. ÜRO õnnelikkuse raporti (World Happiness Report 2017) kohaselt oli maailma kõige õnnelikum riik 2016. aastal Norra. Eesti on aastaga tõusnud selles tabelis kuus kohta, olles tänavu õnnelikkuselt 66. kohal. Meist ettepoole jäävad Läti ja Leedu, rääkimata põhjalas asuvatest naabritest, kes kõik on tabeli esikümnes.
Muu hulgas see fakt kinnitab, et saame veel palju ära teha selleks, et emad tunneksid end väärtustatuna ja hoituna 365 päeva aastas. Siin aga ei ole küsimus mitte niivõrd peremudelis, vaid elementaarses igapäevases hoolimises, lugupidamises ja armastuses. Vähetähtis ei ole ka see, kuidas oma poegi emasid ja naisi austama õpetame ning tütreid enesekindlateks ja ennast väärtustavateks naisteks kasvatame.

 

 

 

 

Kristel Engman,
kolumnist, Uku Emili (5) ja Ekke Oskari (4) ema