Läkitus EELK vaimulikele ja kirikumuusikutele

Kirikus käimas olev liturgiline reform on viimastel päevadel üles kütnud nii vaimulike kui ka kirikumuusikute kirgi.

See on toonud kaasa mõne vaimuliku pahameele nii Kirikumuusika Liidu (KML) kui ka organistide vastu, kes on praegusel hetkel sattunud löögi alla seoses nn pöördumisele allkirjade kogumise aktsiooniga.

Taolised rünnakud on osaliselt põhjendatud, kuid kristlikus mõttes on see kohatu. Olen veendunud, et paljud kirikumuusikud ei lugenud pöördumise teksti korralikult läbi ega mõelnud oma südames neid asju selgeks. Kuid midagi olulist siiski oli, mis ajendas neid pöördumisega ühinema, ja seepärast peaks olema mõtlemapanev tänaseks alla kirjutanute hulk.

Mille järgi toimitakse

Analüüsigem pöördumise teksti: «Seoses uue jumalateenistuste ja ametitalituste käsiraamatu kasutuselevõtuga EELKs anname teada oma soovist jätkata senise agenda keeleliselt redigeeritud variandi kasutamisega uue jumalateenistuse ja ametitalituste käsiraamatu kõrval.»

Piret Aidulo kirjutab: «Ühtlasi annan edasi liturgiakomisjoni liikme Veiko Vihuri informatsiooni vana «agenda paralleelse kasutamise jätkamisest – selle ütles peapiiskop välja juba käesoleva aasta jaanuaris vaimulike konverentsil kõigi ees ning selle taotlemiseks ei ole vaja mingeid pöördumisi koostada».»

Minu küsimus on, kas peapiiskop on valmis seda ka avalikult kinnitama ja sellele alla kirjutama? Siiani Eesti Kirikus ilmunud artiklitest ei ole võimalik seda välja lugeda ja seega on õigustatud küsimus, mis siis ikkagi annab allakirjutanutele kindluse, et selle järgi ka toimitakse.

Palun minust mitte valesti aru saada: ma ei sea kahtluse alla peapiiskopi poolt väljaöeldut, kuid seni, kuni seda pole avalikult paberile pandud, ei saa ka väita vastupidist.

Minu arvates oleks lahendus selles, kui kirikukogu kinnitaks agenda mõlemad variandid, sest tegelikult seisab liturgilise reformi õnnestumine või ebaõnnestumine eelkõige koguduse õpetaja ja organisti valmiduse ning koostöö taga.

Kas vastab arusaamadele

Loomulikult tuleb arvestada ka iga üksiku koguduse eripära ja väljakujunenud traditsioonidega. Üleminek uuele liturgiale võib kesta 10, 20 või 30 aastat – jõumeetodil kehtestatud muutused pigem lõhestavad kirikut. Peaksime siiski kokkuleppele jõudma ja mitte üksteist poriga loopima.

Pöördumises seisab: «Oleme seisukohal, et praegu kasutusel olev agenda vastab kõige paremini meie teoloogilisele arusaamale jumalateenistusest ning see on end ka ajalooliselt õigustanud.»

Armsad kirikumuusikud, mis vastab kõige paremini teie teoloogilistele arusaamistele jumalateenistusest? Millised on teie teoloogilised arusaamad? Kui oleks kirjutatud, et «praegu kasutusel olev agenda vastab kõige paremini meie muusikalisele arusaamale jumalateenistusest», oleks ilmselt mõnes vaimulikus tekkinud vähem küsimusi ja paksu verd.

Muusikateoloogilisest seisukohast olen arvamusel, et praeguse ja ka uue missa muusikaline osa ei vasta enam suures osas tänapäeval mujal maailmas väljakujunenud liturgilise muusika taotlustele ning on koostatud üsna tendentslikult, omamata kindlat visiooni.

Mida tahab tädi Maali

Mida ma selle all mõtlen? Meie kirikus käibel oleva vana agenda muusika on protestantlikus mõttes väga koraalilik ja vertikaalse struktuuriga, toetudes suuresti 1930ndate aastate teisel poolel välja kujunenud arusaamadele «tõsisest luterlikust muusikast». Selline lähenemine koraalile ja liturgiale oli väga iseloomulik Johannes Hiobile, kes E.E.L.K. Kirikumuusika Sekretariaadi teadusliku sekretärina 1930. aastate teisel poolel loetles tõsise luterliku koraali omadustena lihtsat meloodiat, ühepikkusi noodivältusi, rahulikku tempot.

Väga küsitav on ka vana agenda muusika stiililine ühtsus, sest erinevad jumalateenistuse osad pärinevad eri ajastutest. Terviklikust muusikast on siinkohal raske rääkida.

Kui see on paljudele harjumuspärane ja armas, siis miks peaks sellest loobuma? Samas ei tohi me kätt ette panna ka uuele missakorrale, sest lõppude lõpuks on heas mõttes «tädi Maalile Karuvibulas» täiesti ükskõik, kas näiteks usutunnistus on enne jutlust või pärast jutlust ning kas armulaua pühitsemiseks loetakse üks või mitu palvet. Tädi Maali jaoks on tähtis palve, olenemata selle sõnastusest.

Miks segavariant ei sobi

Ma ise olen selle valu, pahameele ja kahjutunde sõna otseses mõttes läbi elanud – palunud andeks ja unustanud! Esimest korda katsetasime Pärnu Eliisabeti kirikus uut liturgilist missakorda koos kombineeritud muusikaga paastuajal, kus pidin erinevaid osi mängima viiest raamatust.

Jõudsime praost Enn Auksmanniga järeldusele, et selline versioon muusikast ei õigusta ennast, külvates koguduses segadust. Olen seisukohal, et taoline kombineeritud muusika, kus mingid osad on tuttavad ja mingid mitte, ei sobi. Kahjuks on liturgiakomisjon siinkohal teinud tänamatult tühja tööd. Liturgilist muusikat saab muuta tervikuna, mitte osade kaupa. Pean taolist tegevust vastutustundetuks ajaraiskamiseks.

On üsnagi naiivne arvata, et «tädi Maali Karuvibulas» õpib selgeks mitu erinevat missamuusikat. Meie kogudused ei ole selleks nii noored ega paindlikud, kui stabiilselt on kohal viis eakat koguduseliiget. Samuti on üsnagi utoopiline loota seda läbi viia mõnes suures koguduses, kus rahvas on väga vahelduv. Kui muusikat pidevalt vahetada, külvab see vaid segadust, ebakindlust ja nördimust ning ühel päeval avastame, et meie kogudusse ongi järele jäänud vaid viis ustavat liiget, kui sedagi.

Et me praost Auksmanniga jõudsime järeldusele, et liturgiakomisjoni poolt välja pakutud kolmest erinevast missamuusikast ükski variant ei täida meie muusikalisi ootusi, otsustasime juurutada ülestõusmispühadest alates küll uue missakorra, kuid täiesti uue muusikaga.

Sellele eelnes pikk ja põhjalik selgitustöö kogudusele jutluste kaudu, samuti tuli minul koguduse organistina mitmel korral jumalateenistuse ajal selgitavate sõnavõttudega üles astuda. Terve kuu jooksul enne jumalateenistuse algust harjutasime kogudusega uut muusikat ja tulemusena võib öelda, et oleme kogenud pigem positiivset vastukaja kui kriitikat.

Põhiprintsiibid

Millised oleksid siis need põhiprintsiibid, mille alusel peaks olema kirjutatud uus missamuusika?

* Meloodiline joonis võiks lähtuda sõna mõttest nii palju, kui see on võimalik. See tähendab, et kui preester laulab «Au olgu Jumalale kõrges», siis meloodiline joonis liigub üles. Seda võib täheldada mitmes gregooriuse koraali meloodia struktuuris, mis on loodud mõnele missa osale.

* Korduvad tekstiosad, näiteks «Issand olgu teiega» ja «Aamen», baseeruvad läbivalt kogu missas ühel ja samal muusikalisel materjalil ja meloodial. See tähendab, et on palju korduvat muusikalist materjali.

* Meloodia rütm lähtub mõistlikkuse piirides sõnale ja lausele omasest rütmist. Teatavasti on eesti keel omapärase rütmiga ja võib muutuda muusikalises mõttes väga sünkopeerituks, mis omakorda kaotab meloodia voolavuse.

* Tervikmõttega laused moodustavad ühtse muusikalise tervikfraasi või lause. Näiteks «Issand olgu teiega / Ja sinu vaimuga» – need kaks lauset moodustavad ühe tervikmõtte ja nende vahel ei ole tegelikult punkti, vaid koma.

* Missamuusika peab moodustama stiililiselt ja harmooniliselt terviku (näiteks on kirjutatud läbivalt modaalharmoonias) ning olema heakõlaline.

* Muusika peaks olema meloodiline ja lineaarne, mitte vertikaalne ja kuiv.

* Harmoonia võiks olla liikuv ja läbiv, mitte igavalt liikumatu akord akordi kõrval.

Need loetletud põhimõtted ei ole kellelegi siduvad ja esindavad minu muusikateoloogilisi vaateid missamuusikale.

Kirikumuusikud protsessist eemal

Minu käest on viimastel päevadel korduvalt küsitud, kas ma tean, millele ma alla kirjutasin ja miks ma seda tegin ning kas näiteks Pärnus peaks siis jälle vana agenda järgi jumalateenistusi pidama?

Ei, ma pole uue missakorra vastaline, vaid toetan seda, aga ei pea ka õigeks sundida inimesi tegema midagi, milleks nad ei ole valmis, ja sellepärast olen seisukohal, et uue kõrval peab säilima ka vana.

Armsad vaimulikud, ärge arvake, et kirik koosneb ainult teist. Kirik koosneb lisaks organistidest, kellameestest, kirikuteenritest, ka koguduseliikmetest, kes teenivad samuti oma annetega Jumalat nagu teiegi. On kohatu ja diskrediteeriv, kui mõni teist lubab likvideerida Kirikumuusika Liidu ja esineb arvamusega, et kõik need, kes ei ole meiega nõus, peaksid kirikust lahkuma. Tule taevas appi!

Kedagi ega midagi ei pea likvideerima ning keegi ei pea lahkuma. Kujutage ette äärmuslikku olukorda, kui näiteks ühel päeval kõik EELK organistid koopereeruksid ja korraldaksid terves kirikus üldstreigi, olles küll oreli taga, kuid mängimata ühtki nooti, avaldades meelt näiteks töötingimuste pärast.

Piret Aidulo kirjutab: «KML on iseseisev organisatsioon, kes on juba 14 aastat püüdnud kõigiti hea seista EELK muusikalise arengu eest. Palume meid mitte siduda erinevate kirikusiseste poliitiliste suundadega, sest kirikumuusika teenib vaid Jumalat, mitte erakondlikke huve.»

Siin oleks igaühel kohane vaadata enda sisse ja küsida: aga mida Jumal sellest kõigest arvab? Sellest, et me niimoodi kakleme isekeskis kui kärnased koerad üksiku lihatüki pärast? Tegemist on aastatega süvenenud probleemiga – kirikumuusikute laiem ring on kiriku uuenduslikest protsessidest kõrvale jäetud.

Ettepanekud

Et minu läkitus ei muutuks liigselt moraliseerivaks, sest ma pole tahtnud sellega kedagi solvata ega kellegi peale näpuga näidata, teen omalt poolt ka mõne konkreetse ettepaneku.

Vaimulikkond peaks alustama omavahel dialoogi, et võtta vastu uus missakord, säilitades selle kõrval ka vana agenda. Tuleb lõpetada üksteise ja ka kirikumuusikute vastu suunatud ründed. Igaüks peab hindama oma vaimset potentsiaali, aidates kaasa kiriku uuenemisele. Peame õppima hindama ja austama kõiki kiriku ameteid ja kaastöölisi. Kiriku-uuenduslikesse protsessidesse tuleb kaasata laiem ring kirikumuusikuid.

Kirikuvalitsus peab pöörama tähelepanu ja looma sotsiaalsed garantiid mitte ainult vaimulikkonnale, vaid ka organistidele ja teistele kirikus töötavatele inimestele.

Kõike eelnevat arvesse võttes teen ettepaneku moodustada EELK kirikumuusikakomisjon, kes tegeleks spetsiifiliselt kiriku- ja liturgilise muusika küsimustega EELKs ning kujundaks kirikuvalitsuse seisukohti antud vallas. Sellesse komisjoni võiksid kuuluda näiteks praostkondade muusikasekretärid, KML esindaja, juhtivate koguduste peaorganistid ja loomulikult vaimulikkonna esindajad. Komisjoni tööd juhiksid kirikumuusika assessor ja organistist peasekretär.

Jaanus Torrim,

,

Pärnu Eliisabeti koguduse peaorganist