Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 8. osa

8.
Kuna armastus on teenimine, on kristlased võimelised teistele alluma. Nad teavad, et iga kogukond vajab reegleid ja saab püsida vaid siis, kui liikmed neid reegleid järgivad. Sel põhjusel on olemas eeskirjad, ametid ja ametivolitused. Uues Testamendis tunnustatakse riiki kui Jumala head institutsiooni ja kutsutakse üles sellele kuuletuma (Rm 13:1–2, 1Pt 2:17).
Iga kirik järgib kohaliku riigi põhiseadust. Sotsiaalne rahu ei ole võimalik ilma ühiskondliku aluskokkuleppeta. Ka kirik ise vajab haldus- ja juhtimisstruktuure. Kristlane ei ole anarhist. Siiski piirab nõutavat kuulekust kõrgem põhimõte: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). Seega võib kristlane minna opositsiooni. See leiab alati aset siis, kui seadused ei ole õiglased.
Vabastusteoloogia on õigesti mõistnud, et patt võib võtta ka ebaõiglase ühiskonnakorralduse kuju. Sellest arusaamast ei saa enam loobuda. Kiriku üks ülesanne on ka väärnähtustele osutamine ja nende hukka mõistmine. Seda tehti näiteks 1977. aastal Luterliku Maailmaliidu kuuendal täiskogul, mis toimus Tansaanias Dar es Salaamis. Saadikud deklareerisid, et apartheidisüsteem ei ole kooskõlas luterliku usutunnistusega, selle järgijad arvavad ennast osaduskonnast välja ja rassism on patt.
Siiski võib ühiskonnakorralduse kriitikat esineda ka mitte nii dramaatilistel juhtudel. Vajaduse korral avaldab kirik alati survet kehtivate seaduste muutmiseks. Sest armastusel „ei ole rõõmu ülekohtust“ (1Kr 13:6). Kristlased võivad kutsuda üles südametunnistusest lähtuvale vastupanule. Igal juhul hõlmab kannatavate inimeste teenimine ka valmisolekut poliitiliseks tegevuseks.
Martin Luther ise on siin muljetavaldav näide. Ta ei olnud kindlasti „apoliitiline“ isik. Ajastu hädad tekitasid temas pahameelt ja andsid põhjust kriitilisteks seisukohavõttudeks. 1520. aasta teoses „Saksa rahva kristlikule aadlile“7 pöördus reformaator oma ajastu võimukandjate poole ning kutsus neid üles võtma kasutusele meetmeid ühiskondlike tingimuste parandamiseks.
Ta võttis resoluutselt sõna ka muudel juhtudel. Sellist nähtust nagu apoliitiline kirik ei ole olemas. Kuni kristlased elavad selles maailmas, on nad osa ühiskonnast ehk polisest ja vastutavad koos teistega selle hüvede ja hädade eest. Muidugi on kirikul ja riigil oma kindlad ülesanded. Kui riigi eesmärk on hoolitseda seaduse ja rahu eest, siis kirikule on ülesandeks tehtud töötada Jumala tahte ja Jumala õiguse nimel.
Just sel põhjusel ei saa kirik jääda ükskõikseks selle suhtes, kas ja kuidas riik oma ülesannet täidab. Ta peab manitsema ja esitama vastulauseid juhul, kui ebaõiglus ja vägivald hakkavad muutuma levinud pahedeks. Kui arutusele tulevad kõlblusküsimused, ei tohi kirik vaikida. Teisest küljest peaks riiki huvitama see, et kirik külvaks tõesti usku, armastust ja lootust ning levitaks neid oma kodanike seas. Riik peab tagama selleks sobivad tingimused.
Kiriku ja riigi eristamine tähendab vaieldamatult teokraatia idee eitamist. Jeesus ise võttis selle kohta selgelt sõna. Me ei peaks andma keisrile seda, mis kuulub Jumalale, ega vastupidi (Mk 12:17). Ilmalikul võimul on oma õigus, kuigi ta ei vabane kunagi vastutusest Jumala ees. Seega ei soovi luterlik teoloogia teokraatiat, vaid õiguskorral põhinevat riiki.
Teokraatia on juba olemuselt autoritaarne ja vabadusevastane. See lubab ainult ühte usku ja keelustab tõelise mitmekesisuse. Selle asemel peame eeldama, et ühiskond suudab kokku leppida õigussüsteemis, mis tagab selle liikmetele maksimaalse vabaduse, rahu ja heaolu. Selline kokkulepe on võimalik ka mitte­kristlastega. Õiglus on üldinimlik postulaat, mis on siduv nii usu kui ka sekulaarsuse ajastul. Õigusriik ei ole kristlik leiutis, kuid on siiski projekt, mille edenemisele kirik peab kaasa aitama.
Loomulikult peab Jeesuse Kristuse kirik olema ettevaatlik, et teda ei kasutataks ära parteipoliitilistel eesmärkidel. Sellega kaotaks ta oma vabaduse ja ei suudaks hoida kriitilist vahemaad. Kui üksikisikust kristlased ei saa vältida poliitiliste valikute tegemist ja mõne erakonna poolt hääletamist, siis kirikul kui institutsioonil on keelatud seda teha.
Ta peab nõudma ühtviisi kõigilt erakondadelt, et need edendaksid ühist hüve ja annaksid avalikult aru oma programmide kohta. Kirik peab vastu panema kiusatusele riiki kontrollida. Siiski on tal kohustus riigiorganitele nende kohustusi meelde tuletada. See on üks osa kiriku „poliitilisest diakooniast“ ja kinnitus talle Jumala poolt antud vabadusest.

Gottfried Brakemeier

(Lõpp.)

⁷Martin Luther, „Saksa rahva kristlikule aadlile“ – M. Luther, Valitud tööd, 82–176.

Ilmunud: UI õppekirjandus 14, Jumala armu poolt vabastatud. 2016 Tallinn. Tõlkinud Alar Helstein