Sajand vaba rahvakiriku sünnist

26.–27. maini Tartus toimunud kirikukongressiga, mille juhtmõtteks Pauluse sõnad “Vabaduseks on Kristus meid vabastanud” (Gl 5:1a), tähistati 100 aasta möödumist vaba rahvakiriku sünnist.

Tiheda programmiga kongressipäevad kuulutati avatuks pärast Tartu praostkonna vaimulike peetud avajumalateenistust Tartu Pauluse kirikus. Justnagu sajandi eest, oli nüüdki kandev roll kirikukongressi korraldamisel Tartu pastoritel, kes luterliku hümniga alanud avateenistusel in corpore talaari olid rõivastunud. Just nii nagu 100 aastat tagasi.
„Kirik on sündinud rahva vaimustusest, soovist teenida Issandat oma rahva keeles ja meeles, mille meie emad on meile andnud. EELK on olnud, on ja jääb meie rahva vaimseks koduks,“ rõhutas Tartu praost Ants Tooming oma jutluses, kus ütles kõigile tere tulemast Tartusse ning soovis luterlikku ja eestipärast algavat kongressi.

Kui rahvas kuulus kirikusse
Teist päeva alustati armulauaga jumalateenistusega, kus liturgias teenisid piiskopid, praostid ning õpetajad. Orelit mängis Anna Humal, laulis ühendkoor (dirigendid Tuuliki Jürjo ja Sigrid Põld). Armulauaga jumalateenistuse tõi Eesti kodudesse telepildis ERR ning jumalateenistuse ülekandeks sobiva korralduse eest vastutas Peeter Paenurm, EELK jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjoni liige. Toetamaks EELK töötegijate järelkasvu läks kogutud kirikuannetus usuteaduse instituudile.
Jutluses meenutas peapiiskop, et 100 aastat tagasi kuulus Eestis pea terve rahvas kirikusse. Toonane Laiuse õp Johan Kõpp jäi loodud kiriku liikmeskonna küsimuses vaba rahvakiriku mudeli juurde, mis nägi ette, et EELKsse kuuluvad kõik luterlikus kirikus ristitud, kes ei ole ise soovi avaldanud kiriku liikmeskonnast lahkuda.
Teravalt tõstatunud rahvusküsimuses – kas ennekõike ollakse eestlane või kristlane – vastas Kõpp: eestlane võib olla kristlane ja kristlane saab olla eestlane. Rahvustunne on EELKs aga alati au sees ning pöördelistel aegadel, näiteks Eesti taasiseseisvumisel, on kirik hoidnud meelsust kujundavat rolli. Samuti ei saa luteri kiriku osa alahinnata eestluse hoidmisel paguluses ning okupeeritud kodumaal.
Avades juubelikongressi juhtmõtet „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ osundas peapiiskop Urmas Viilma taas Johan Kõppu, et Jeesus ei toonud eeskirju ja seadusi, vaid hingelist vabadust. „Kirikul ei saa olla õigust astuda inimese ja Jumala vahele filtreerijana,“ rõhutas kirikupea, toonitades, et kirikul on vabadus võtta vastutus oma rahva ees. Kuigi kogu rahvas ei kuulu (enam) kirikusse, on kirikul kohustus teenida kogu rahvast. See ongi vabadus.

Kirik usupõhjatus ühiskonnas
Kongressile olid saatnud tervituse president Kersti Kaljulaid ja peaminister Jüri Ratas (loe lk 2).
Ettekannete ploki avas peapiiskop Viilma, käsitledes EELK kui rahvakiriku ajalugu ja tänapäeva. Hästi kontsentreeritud ettekanne pakkus omamoodi jätku või täiendust mõni tund tagasi siinsamas kirikusaalis kuuldud jutlusele.
Kirikupea toonitas, et kuigi mõned (kiriku-) ajaloolased on teist meelt, jääb tema seisukohale, et EELK sai alguse sada aastat tagasi, aastal 1917 Tartus esimese Eesti kirikukongressiga. Kümme vaimulikku ja kaks ilmikut (toonases keelekasutuses „võhikut“) moodustasid tuumiku, kelle eestvõttel kongress kokku tuli. Kogunes üle ootuste palju inimesi, umbes 300 delegaati.
„Kui saja aasta eest asuti kirikuelu ümber korraldama, ei olnud veel iseseisvat Eesti riiki ega autonoomset eesti kirikut,“ tuletas peapiiskop meelde. Kirikuelu aluseks pidi senise balti härrasrahva ja maaomanike asemel saama kogudus ehk kiriku liikmeskond, nõnda nagu sõnastas Johan Kõpp: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“
Eesti Teaduste Akadeemia president prof Tarmo Soomere keskendus võrdlema kirikut ja teadust, nentides, et nii üks kui teine on avalikkuse tähelepanu ja ka surve all. Teadlasena kurtis ta, et tihti opereerime statistiliste kategooriatega ning ei lepi tõsiasjaga, et kõik ei olegi ratsionaalselt ära seletatav.
Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna (kuhu alla kuulub nüüd ka usuteaduskond) dekaan prof Margit Sutrop otsis reformatsiooni võimalikke mõjusid Eesti ühiskonnas, toetudes sotsioloogilistele uuringutele. Millised on väärtused, mis seovad meid Euroopa kultuuriruumiga, küsis ettekandja, vastates, et tegelikult just need, mida reformatsioon väärtustas: võrdsus, valikuvabadus, töökus, tõsidus, sihikindlus …

Avaldus kiriku rollist
Teise kongressipäeva kaalukaks päevakorrapunktiks oli kirikukongressi avalduse kiriku rollist ühiskonnas arutelu ja vastuvõtmine (loe lk 6), mida juhatas peapiiskop Urmas Viil­ma, teda toetasid avalduse teksti ühed koostajad UI professorid Thomas-Andreas Põder ja Priit Rohtmets.
Allkirjastati koostööleping Eesti ja Soome luterlike kirikute vahel.

Tänades pühendunuid
Kongressi jäi lõpetama aastatega oodatud traditsiooniks saanud, tõsi küll tavaliselt 1. nelipühale ajastatud kiriku tublide töötegijate ja kaastööliste tänamine.
Kõrgeima, EELK Teeneteristi I järgu sai poliitik Andrus Ansip, kellele see määrati tegelikult juba 2016. aastal, ja Ungari piiskop Tamás Fabiny, kes tuleb autasu vastu võtma eeloleval sügisel. EELK Teeneteristi II järk anti poliitik Mart Laarile ja õp Gustav Peeter Piirile. EELK Teeneteristi III järgu sai 19 inimest. Jagati ka kaks Teeneteristi tunnustusmärki, kaheksa koostöömedalit, 49 aukirja ning tunnustati töövaldkondade aasta tegijaid.
Autasustatute nimel võtsid sõna tekstiilikunstnik Anu Raud ja Andrus Ansip. Ansip toonitas, et tegi seda, mida iga inimene linnapeana oleks teinud. Aidates Tartu kirikuid üles ehitada, sai ta meeldiva kogemuse linnakodanike valmisolekust osaleda selles töös andmise kaudu. „Elame Eestis läbi aegade kõige jõukamal ajal. Kui me ei jõua hoida seda, mida tehti vaesemal ajal, siis me ei käitu oma esivanemate vääriliselt,“ rõhutas Ansip oma sõnavõtus, lõpetades üleskutsega: „Hoidkem oma kirikut! Hoidkem Eestit!“
Liina Raudvassar

Peapiiskop Urmas Viilma kirjutab kongressi järel: „Täna Tartus toimunud EELK juubelikongressil oli küll see tunne, et see on meie OMA kirik. Ma tänan väga kõiki, kes meie kiriku sünnipäeva kordamineku heaks pikki kuid, nädalaid ja päevi tööd tegid ja vaeva nägid. Suur, suur tänu ka kõigile osalejatele, kes selle oma kiriku tunde aktiivse kaasalöömisega kirikuelus igapäevaselt tekitavad. Suur tänu Jumalale teie kõigi ja meie oma vaba rahvakiriku eest!“

Pildigalerii: