Kirikuvalitsus ei saa kiriku eest ära joosta

Pärast kirikuvalitsuse korralist istungit 21. novembril rõhutab peapiiskop Urmas Viil­ma Eesti Kirikule antud intervjuus, et peab tervitatavaks kirikusisest erinevaid osapooli arvestava ning kaasava perekonnateemalise diskussiooni algatamist, ent ei pea vajalikuks moodustada selleks erikomisjoni.

Miks on tekitanud konsistooriumi koosoleku järel avalikkuseni jõudnud pressiteade (vt EELK kodulehel www.eelk.ee) teie hinnangul mitmeti mõistmist?
Urmas Viilma: Olen mõistnud jah, et pressiteade, mille koostasime kirikuvalitsuse istungil arutatust ülevaate andmiseks, on tekitanud küsimusi ja küsitavusi. Need on tekkinud sellest, et inimesed on teksti pealiskaudselt lugedes teinud ennatlikke järeldusi või oleme meie olnud oma teatega ebaõnnestunud. Seda saab mõista vaimulikke ühendavas konverentsi listis algatatud diskussioonist.

Seega on tegemist kommunikatsiooni probleemiga?
Täpselt nii. Minu mure on, mida me peaksime ja saaksime edaspidi teha, et sõnum jõuaks mõistetavalt sihtrühmani. Avalikku meediasse saame pressisõnumit anda, aga kirikusiseselt puudub operatiivne kanal, et sõnum jõuaks ja jääks n-ö pereringi. Tänapäeval on nii, et iga sotsiaalmeediasse jõudev repliik jõuab kohe ka avalikkusesse, peavoolumeedia käsutusse. Kuidas ja kus suhelda omadega omadele mõistetavas keeles?

Mis punktides on pressiteadet vääriti mõistetud?
Selles nimetatakse, et kirikuvalitsus peab õigeks algatada kirikus asjakohane perekonnaga seotud küsimuste arutelu. Me ei kirjutanud, et kirikuvalitsus asub seda diskussiooni juhtima või et selle tarbeks kutsume ellu mingi komisjoni. Seda ei ole tekstis ning seda ei otsustatud, aga seda loeti sõnumist välja. Meie pressisõnumis oli kirjas, et peame teema panema laiemasse konteksti, rääkima perekonnast ja peresuhetest üldisemalt. Tõepoolest, meie saame siit majast (konsistoorium – L. R.) luua komisjone ja esitada eelnõusid, aga enne, kui midagi sellist teha, peab olema selge arusaam, et selleks on ka laiem vajadus. Vajadus peab tulema kiriku seest, peab olema altpoolt selgelt initsieeritud. Praegu ma selleks vajadust ei näe, sest kiriku seest, rohujuuretasandilt kogudustest ja praostkondadest selliseid ettepanekuid ei kosta. Pigem vastupidi!

Peapiiskopina kutsute kirikus arutama perekonnaga seotud temaatikat?
Õigupoolest seda juba tehakse mitteformaalsetel koosviibimistel, aga julgustan võtma teemat päevakorda ka ettevalmistatud üritustel. Iga postitus, mida meie vaimulik teeb sotsiaalmeedias või mõnes väljaandes, see on ka osa arutelust. Miks mitte aga praostkonna konverentsil arutada Piibli, usutunnistuskirjade või teiste teoloogiliste tekstide valguses erinevaid seisukohti. Samuti võiks perekonnatemaatika olla vaimulike konverentsil arutelus. Teemad nagu abielude purunemine, truudusetus, lahutused, vaba kooselu, erinevatest kooslustest tekkinud leibkonnad, nendest suhetest sündinud laste ristimise küsimused – see kõik vajab arutelu. Oluline on, et see arutelu oleks tasakaalustatud, laiapõhjaline, teoloogiliselt põhjendatud ja hingehoidlik.

Jääb mulje, et teemat püütakse kalevi all hoida?
Ei hoia keegi! Aga selleks ei pea erikomisjoni looma. Seda peab arutama rohujuuretasandil. Kui leitakse altpoolt, et pereteema ei ole oluline ja seda ei pea organiseeritult arutama, siis tõepoolest lõpetame selle. Ka see oleks vastus, kui kõik praostkonnad ütleksid, et kirikus on olulisemaid teemasid. Kirikuvalitsus ei saa joosta kirikul eest ära. Samal ajal seisavad õpetajad siiski nende küsimustega kogudustes silmitsi. Minu arvates võiks neid teemasid arutada näiteks praostkondlikel vaimulike konverentsidel ja nõupidamistel. Mõnes üksikus kohas on seda ka juba tehtud. Kui me seda isekeskis ei tee ja suid puhtaks ei räägi, võib toimuda teemakohane avalik seisukohavõtt järgmises „Suud puhtaks“ laadi saates.

Kirikuvalitsus arutas „Suud puhtaks“ saate järelkaja. Kuivõrd on teil peapiiskopina õp Laatsiga asjad sirgeks räägitud?
Oleme suhelnud ja korduvalt. Annika Laats sai minult avaliku noomituse vahetult pärast saadet. Rääkisime samas võtmes ka siis, kui Annika Laats käis kirikuvalitsuse istungil ja ma usun, et me kõik mõistsime asju ühtviisi, sealhulgas ka Annika Laats. Ma ei pidanud õigeks seda vestlust avalikkusesse jõudnud pressisõnumis korrata. Pigem arvasin oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et Annikat on kirik tunnustanud tema tubli töö eest, mis ei ole ka pärast tekkinud arusaamatusi muutunud tühiseks. Ilmselt oli see mõne jaoks pettumus või üllatus.
Liina Raudvassar

---

Vt ka piiskop Joel Luhametsa samateemalist juhtkirja 2. lk.