Lõpp on uue algus

Eesseisvast kirikuaasta vahetusest ja 3. detsembril esimese advendipühapäevaga algavasse jõuluootusse sisenemisest räägime Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukega.

Just on lõppenud Eesti Kiriku kolleegiumi koosolek Tartus, kui kolleegiumi esimehe Mihkel Kukega hetkeks aja igavikulistest asjades kõnelemiseks võtame. Aastaid kirikulehe nõuandva organi esimehe ametisse valituna on Rapla koguduse pastori mõtted veel äsja arutatud teemade juures. Leht on kajastanud seda, mida nüüd lõpusirgele jõudev kirikuaasta on sisaldanud.
Samalaadne on iga kogudusevaimuliku väljakutse – mõelda kirikuaasta ja napi kuu pärast lõppeva kalendriaastaga ajalooks saavast. Mis on korda läinud, mis tegemata jäänud ja millise pagasiga saame jätkata kulgemist oma ajalikul rajal. Liikudes loogeldes loojangu poole peame teadma, et silmapiir varjab päeva, millel ei ole õhtut. Sestap peame valvama, olema ärkvel, usaldama Loojat, kinnitab õp Kukk.

Kiriku- ja kalendriaasta
Need ei ole identsed, tuletab Mihkel Kukk meelde, lisades, et aja mõõtmiseks ning tegevuste korrastamiseks kasutame teisigi mõisteid: kooliaasta, majandusaasta, tegevusaasta … Inimesse on juurdunud tarvidus süstematiseerida oma tegevusi, ressursse, plaane. Ka kirikuaasta pakub selleks võimaluse.
Ja ikkagi, mille poolest erineb kirikuaasta kalendriaastast? „On tõsi, et tavainimest, sealjuures ka koguduseliiget, ei pruugi kirikuaasta vahetumine alati kõnetada,“ nendib pika vaimulikustaažiga Kukk, nähes selles väljakutset vaimulikule – selgitada, seletada, korrata aastast aastasse.
Peamine erinevus kiriku- ja kalendriaasta vahel seisneb selles, et kiriklik aasta lähtub Kristuse ja maailma elutsüklist, selgitab ta. Kirikuaasta algab Kristuse tulemise ootamisega ja lõpeb igavikupühapäevaga, mis meenutab Kristuse ülestõusmist surnuist. Aidates markeerida konkreetse ajahetke tähendust kristlikus loos, kasutatakse liturgilisi värve, mis vahelduvad vastavalt kirikuaasta ajale.

Olles Jumala lapsed
Kristlikust kodust pärit Mihkel Kukk meenutab oma lapseeast, kuidas isa tõi kirikuaasta lõpus tuppa pisikese kuusekese, kus esimese advendipüha eel, advendilaupäeval süüdati esimene küünal ning kogu pere laulis jõuluootusesse sobivat „Kuis pean vastu võtma Sind, armas Jeesuke“. Hillitsetult, tasa ja targu hakkas jõulutunne endale majaliste seas pesa punuma.
Algab aeg, mil saame oma vaimu valmis panna olulise sündmuse vastuvõtmiseks. Kirik tuletab meelde: olge ärkvel ja valvake! Just advendiajal kohtab täiskasvanu endas last, kes soovib kuulda lugu. Lugu sellest, kuidas pimedusse jõuab valgus. Kuidas Petlemmas näeb ilmavalgust Maarja ja Joosepi lapsuke, Jumala poeg.
Kirik on valmis hoidma ukse lahti kõigile, kel kõrvad, et kuulda: Õnnistegija tuleb! Iga inimese juurde, kes teda avatud meeltega vastu võtma on nõus.
„Kirikuaasta lõpus mõtleme igavikulistele asjadele, ka inimese surelikkusele ning elu ajalikule lõpule,“ tuletab Mihkel Kukk meelde läinud pühapäeval kirikukalendris olnud igavikupühapäeva sisu, mis lõpetab kirikuaasta ringi.
Liina Raudvassar

Kirikuaasta
Ei kattu kalendriaastaga
Algab advendiaja 1. pühapäevaga (neli pühapäeva enne jõule) ja lõpeb igavikupühapäevaga
Jaguneb pühadega pooleks (kuhu jäävad jõulud, ülestõusmispühad ja nelipüha) ja pühadeta pooleks
Nädal algab pühapäevaga
Iga pühapäev kannab oma sõnumit, mis annab mõtte kogu nädalale