Naised reformatsiooni valguses 6. osa

6.
Ajaloolised allikad annavad Pirjo Olavitütre võrdlemisi pikast eluteest väga fragmentaarse ülevaate. Üks põhjus on arvatavasti selles, et 1546. aastal Turut armutult laastanud tulekahju hävitas märkimisväärse osa Turu arhiivist (k.a kirikuraamatud) ja toomkoolist. Küll aga esineb Pirjo Olavitütre nimi Rootsi riigiarhiivis olevates dokumentides. Allikate põhjal ei ole kahtlust selles, et 1525. aastal sündinud Pirjo Olavitütre puhul oli tegemist Soome esimese luterliku piiskopi Mikael Agricola abikaasaga.
Abielludes jättis naine vastavalt toonasele nimeseadusele alles oma sünnipärase nime. Huvitav on tõik, et Mikael Agricola nimetas ennast Mikael Olavipojaks, kuna tema kalurist isa kandis nime Olof Simonsson. Hiljem Agricolana (tlk ’põlluharija’) tuntud Mikael Olavipoeg õppis Viiburis, kust siirdus edasi Turusse, tegutses seal piiskop Mårten Skytte (1480–1550) kirjutajana ning kohtus Lutheri teadaolevalt esimese Soome päritolu üliõpilase Petrus Särkilahtiga (sünniaeg ei ole teada, surnud 1529. aastal), kes kuulutas Turus evangeelset usku. Ilmselt suuresti just neist kannustatuna ja poliitiliste olude soodsamaks muutudes (1527. aasta Västeråsi riigipäeva otsusega võis Rootsi kuningriigis levitada reformaatorlikke ideid) jätkas Agricola pärast Särkilahti surma 1529. aastal viimase tööd.
Agricola pühitseti preestriks 1531. aastal ning 1536. aastal suundus ta õppima Wittenbergi, kus tutvus nii Martin Lutheri kui Philipp Melanch­thoniga. Viimase juures õppis Wittenbergi ülikoolis süvendatult kreeka keelt ning hakkas 1537. aastal tõlkima soome keelde Uut Testamenti. On arvatud, et Agricola läks Wittenbergi õppima just sel põhjusel, et tõlkida Uus Testament soome keelde ja seeläbi edendada reformatsiooni ka Rootsi riigi idaosas. Turusse naasis 1539. aastal magistrikraadiga ning asus juhtima Turu katedraalikooli, millega oli seotud 1548. aastani. 1554. aastast kuni surmani 1557. aastal oli Turu piiskop. Oluline on seejuures märkida, et Turu tähtsus reformatsiooni keskusena Soomes tugines suuresti linna ajaloolisele positsioonile vaimuliku elu keskusena. Sealse katedraalikooli õpetajana tegutsesid 1520. aastate algusest alates reformatsiooni toetajad ja Euroopas õppinud mehed, kelle juhtimisel koolitati vaimulikke evangeelse õpetuse kohaselt.
Teadaolevalt abiellus Agricola Pirjo Olavitütrega 1550. aasta alguses. Selle liidu näol oli tegemist ühega esimestest luterliku vaimuliku abieludest Soomes, siiski aga arvatavasti mitte kõige esimesega, kuna teadaolevalt oli esimene ametliku abielu sõlminud vaimulik Soomes Agricola õpetaja ja mentor Särkilahti, kes umbes 1523. aastal Kesk-Euroopast naasis abikaasa Margareta Corneliusetütrega. Arvatavasti oli selle abielu näol tegemist üleüldse esimese vaimuliku abieluga Rootsi kuningriigis. Küll aga oli Pirjo Olavitütar üks esimesi luterlikke piiskopiprouasid.
1550. aasta 11. detsembril sündis Pirjo Olavitütrele ja Mikael Agricolale poeg Christian Agricola (Christianus Michae­lis Agricola), kellel on teatavasti Eesti kiriku-, kultuuri- ja haridusloos väga tähelepanuväärne roll. Christian Agricola jõudis Eestisse 1584. aasta suvel ning vaatamata lühikeseks jäänud elule jõudis siiski väga palju korda saata. 1586. aastal kirjutatud instruktsioonides rõhutas ta kirikute juures tegutsevate koolide olulisust ning pani laste õpetamise kohustuse kogudustele. Väidetavalt just tänu sellele tõusis Eesti linnade kooliõpetuse tase 17. sajandi alguseks Lääne-Euroopa protestantlike maadega võrreldavale tasemele. Christian Agricola tütar Brita Agricola (suri 1653. aastal) oli Agricolade suguvõsa viimane liige, kes nime edasi kandis.
Pärast Mikael Agricola ootamatut surma 1557. aastal abiellus Pirjo Olavitütar 1559. aastal filosoofiamagister Henricus Jacobiga, kes tegutses 1559–1562 Turu katedraalikooli rektorina nii nagu varasemalt Pirjo Olavitütre esimene abikaasa. 1562–1581 oli Jacob aga Turu toomkoguduse ülemõpetaja ja toomkapiitli liige. Kui ta ei nõustunud kuningas Johan III uue liturgiaga, vabastati ta 1581. aastal ametist ning ta suri 1582. aastal. Toona 57aastasele Pirjo Olavitütrele määrati 1583.–1584. aastaks toetusraha, mis tugines ennekõike Agricola allesjäänud varal. Soome ajaloolane Kari Tarkiainen on arvanud, et Mikael Agricola ei jäänud varandusliku seisu poolest alla kuningas Gustav Vaasale ning teada on, et Pirjo Olavitütrele kuulus pärast Agricola surma mitu kinnisasja Turu lähedal, mis Gustav Vaasa oli Agricolale enne surma kinkinud.

(Järgneb.)

Kristel Engman, vikaarõpetaja