Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Väikese kiriku tegus kogudus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Wrocławi Jumaliku Ettenägelikkuse koguduse õpetaja Marcin Orawski.
Przemysław Kukuła

Poola on tuntud peamiselt katoliikliku maana, kuid meie kiriku inimestel tasub seal kindlasti üles otsida ka luterlikud pühakojad.

Nimelt võib sealsetel jumalateenistustel end võõral maal üpris koduselt tunda – liturgia meenutab vana agenda oma ning ka koraaliviisid on tuttavad.
Alam-Sileesia pealinnas Wrocławis on luteri kirikut hõlbus leida, sest see asub kohe vanalinna kõrval. Jutuajamisest kohaliku õpetaja Marcin Orawskiga aga selgub, et ka koguduste igapäevaelu rõõmud ja mured on meie omadega üllatavalt sarnased.

Luterlasena Poolas
Luterlasi on Poolas umbes 70 000 inimest ehk ainult 0,2% elanikkonnast. Üle poole neist elab väikeses piirkonnas Cieszyni linna ümbruses, kus luterlus oli vanasti valitsev usk. Selle kandi eripärast saab aimu tänu eesti keeldegi tõlgitud Jerzy Pilchi humoorikale jutustusele „Muud mõnud“.
Lisaks asus vanasti palju luterlasi aga ka nendel Poola aladel, mis on olnud Saksamaa võimu all. Wrocław (Breslau) näiteks kuulus Saksamaale kuni Teise maailmasõjani välja. Elanikkond koosnes tollal peamiselt sakslastest, kellest enamik olid protestandid. Ometi on tänapäeval vaid üksikud sealsed luterlased sõjaeelsete linlaste järeltulijad. 1945 liideti linn nimelt Poolaga, sakslased olid sunnitud lahkuma ning linn asustati sisserännanud poolakatega.
Praegu elab Wrocławis 640 000 inimest. Luterliku Jumaliku Ettenägelikkuse kogudusel on liikmeid 715; peale selle tegutseb linnas veel üks väga väike saksakeelne luteri kogudus. Üldiselt antakse poolakate seas tänini luteri usku edasi põlvest põlve, kuid aeg-ajalt liitub kogudusega ka päris uusi liikmeid.
Orawski sõnul tõmbab luterlus muide Poolas ligi mitte niivõrd usklikke katoliiklasi, kuivõrd seni kirikukaugeid inimesi, kes on hakanud Jumalat otsima. Neile meeldib, et jumalateenistus on lihtne ning seegi, et kirik ei sega ennast poliitikasse, nagu katoliku kirik Poolas pahatihti teeb. Lisaks sellele leiavad tee kiriku juurde mitmed noored edukad inimesed, kes tunnistavad pastorile avameelselt, et on ise üsna usukauged, kuid soovivad, et nende lapsed õpiksid tundma kristlikku eetikat ja vaimsust. Katoliku kiriku juurde nad aga oma lapsi saata ei taha ning seetõttu otsivadki üles luterliku koguduse.
Erinevalt mõnestki ametivennast on Orawskile selliste inimestega suhtlemine meelepärane. „Nad käivad koos oma lastega jumalateenistusel, sest selle käigus toimub meil pühapäevakool,“ jutustab ta. „Ja paljudel juhtudel lähenevad nad ka ise tugevasti kogudusele ning nende endi vaimulik elu tärkab taas.“

Tegus kogudus
Veebilehte külastades avaldab muljet Wrocławi luterliku koguduse aktiivsus. Lisaks igapühapäevastele jumalateenistustele toimuvad piiblitunnid, noorteõhtud, seenioride kokkusaamised ning lastevanemate ring. Orawski sõnul on nädalasisesed ettevõtmised väga olulised, sest liidavad inimesi ühte ja innustavad neid ka ise oma koguduse ellu panustama.
Ent lisaks vaimulikele üritustele on koguduse jaoks oluline ka ligimeste teenimine. Näiteks tegutseb koguduse juures päevakeskus dementsuse all kannatavatele inimestele, kuhu on oodatud kõik soovijad usutunnistusest sõltumata. Keskust toetavad rahaliselt linn ja riik, kuid kaaluka panuse annab ka kogudus ise. Selleks kasutatakse külalistemaja pidamisest laekuvat kasumit. Kõigis koguduse tegemistes on tõhusaks toeks Erasmuse programmi raames Wrocławi tulnud vabatahtlikud Hispaaniast, Ukrainast ja Saksamaalt.
Üle Poola pälvis aga hiljuti tähelepanu erinevate Wrocławi koguduste ühiskampaania Süüria kodusõjas kannatada saanud Aleppo linna heaks. Kogutud raha eest osteti kiirabiauto. Ent lisaks materiaalsele abile oli Orawski meelest oluline ka hariduslik aspekt. „Meil Poolas on nii meedia kui mitmete poliitikute väljaütlemiste tõttu kujunenud põgenikest väga negatiivne ettekujutus,“ selgitab vaimulik. „Mul on kahju, et tuntakse hirmu inimeste ees, kes vajavad abi. Mõned üritavad nende vastu isegi vaenu õhutada.“
Hirmu süvendab teadmatus, sest Poola on põgenikke saabunud väga vähe ja peaaegu keegi pole nendega isiklikult kokku puutunud. Kampaania aitas aga inimestel Süüria olukorda paremini tundma õppida ning mõista, et põgenikud pole agressorid, vaid ohvrid.

Oikumeeniline koostöö
Eriti sündmusterohke oli Poola luterlastele muidugi mullune reformatsiooni juubeli aasta. Innukalt kasutasid nad võimalust tutvustada oma kaasmaalastele protestantismi ja selle pärandi tähtsust nii maailma kui Poola ajaloos. Seejuures tehti sõbralikku koostööd katoliiklastega, sest nagu Orawski rõhutab, ei tahetud esile tõsta mitte kiriku lõhenemist, vaid reformatsiooni poolt kuulutatud evangeeliumi juurde tagasipöördumise põhimõtet. See on aga tänapäeval oluline ka katoliiklastele.
Pidustuste üheks kulminatsiooniks oli pidulik vastuvõtt Varssavi kuningalossis, millest võtsid Luterliku Maailmaliidu esindajate kõrval osa ka Poola president Andrzej Duda ja katoliku kiriku priimas Woj­ciech Polak. Kuigi kirikujuhtide poolt oli suhtumine enamasti heatahtlik, leidus hulga konservatiivseid katoliiklasi, kes juubeli avalikku ühistähistamist kritiseerisid ning luterlaste suhtes umbusklikke või isegi vaenulikke hoiakuid väljendasid.
Eriti kurvastas luterlasi see, et protestantluse kaalukat rolli Poola ajaloos rõhutav deklaratsioon konservatiivse valitsuspartei poolt seimis maha hääletati. Tähelepanu äratasid ka juubeli puhul välja antud Lutherit ja luterlust sarjavad raamatud ning üks üpris kurioosse sisuga teemakohane dokumentaalfilm.
Wrocławi puhul olid asjad mõnevõrra teisiti. Sealne linnavalitsus toetas ettepanekut osaleda Euroopa reformatsioonilinnade projektis ning nimetas juubeli puhul isegi ühe tänava Lutheri nime järgi. Oraws­ki sõnul on linnarahva soodsa suhtumise taga aastakümnetepikkune väga hea läbisaamine eri konfessioonide vahel, mis on suuresti sealsete roomakatoliku piiskoppide teene.
Kui vaimulikud nägid nimelt, et nende ülem osaleb oikumeenilistel üritustel ning jutlustab kristlaste ühtsuse palvenädala raames isiklikult luteri kirikus, muutusid ka nemad teiste konfessioonide suhtes avatumaks. Samasugust heatahtlikku suhtumist kogevad luterlased katoliku kiriku poolt mitmel pool mujalgi Poolas, aga kahjuks sugugi mitte kõikjal.
Ka reformatsiooni juubeli tähistamisest võttis Wrocławi rahvas rohkearvuliselt osa. Näiteks maineka folklooriansambli Śląsk teemakohasele kontserdile olid piletid juba mitu päeva enne välja müüdud. Ülevaim hetk oli sel õhtul luterlastele see, kui rohkem kui tuhandepealine publik tõusis püsti laulu „Üks kindel linn ja varjupaik“ ajaks.
Teiseks juubelipidustuste kõrgpunktiks oli pidulik jumalateenistus Wrocławi Maar­ja-Magdaleena kirikus, kus evangeelne õpetus kõlas esmakordselt juba 1523. aastal. (Praegu kuulub see pühakoda Poola vanakatoliiklikule kirikule.) Sinna olid kohale tulnud koguduste esindajad kogu Wrocławi luterlikust piiskopkonnast, nii et õhkkond meenutas küllap meie mulluse kirikukongressi oma.

Sallivust väärtustades
Paljudele wrocławlastele on luteri kirik aga tuttav tänu sellele, et ollakse osa Nelja Usutunnistuse Vastastikuse Austuse Kvartalist. Selle nime all teevad juba üle kahekümne aasta koostööd lähestikku paiknevad luteri, katoliku ja õigeusu kirik ning juudi sünagoog. Populaar­ne on näiteks lasteprogramm „Ühe Jumala lapsed“, mille käigus osalised õpivad tundma teisi usutunnistusi ja tutvustavad ühtlasi teistele enda oma.
„Tulemused on väga huvitavad,“ kinnitab pastor Orawski. „Tuleb välja, et mida rohkem teame teistest, õpime tundma nende traditsioone ja näeme ka erinevusi, seda rohkem muutume paradoksaalsel kombel avatumaks teiste inimeste suhtes.“ Eriti märkimisväärne on see, et samal ajal tugevneb omaenda usuline identiteet.
Täiskasvanutele korraldatakse aga kontserte ning mitmesuguseid töötubasid ja kursusi. Populaarsed on ka sünagoogis korraldatavad arutlusringid „Tee sallivuse juurde“, kus vahetavad mõtteid näiteks vaimulikud, õppejõud ja vabaühenduste esindajad ning pärast saavad kuulajad neile küsimusi esitada. Arutelud on Orawski sõnul sageli väga emotsionaalsed.
Kokkuvõttes andis külaskäik Wrocławisse kinnitust, et Poola ja Eesti luteri koguduste elu ei olegi nii erinev, kui esmapilgul arvata võiks. Mõlemal juhul on ju tegemist vähemuskirikutega, ehkki ühel juhul on enamuses katoliiklased, teisel aga kirikliku kuuluvuseta inimesed. Ka ajalooline, poliitiline ja sotsiaalne taust on teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides Eesti omaga sarnane. Seetõttu tasuks kindlasti ka nende maade kristlastega rohkem suhelda, et vastastikku üksteise kogemustest õppida. Poola puhul tasub tähele panna näiteks seda, kuidas väga väikesearvuline protestantlik kogukond on läbi aegade suutnud ühiskonna teenimisel suhteliselt kaaluka panuse anda.
Rain Soosaar