Kristlase poliitilised valikud

Nagu Eesti Televisioonis korraldatud väitlustest
näha võib, ei ole enamuses kohalike omavalitsuste piirkondades – välja arvatud
(suur)linn Tallinn ja ehk ka «väikelinn» Tartu – oluline niivõrd kandidaadi
poliitiline kuuluvus (ehk ideoloogia), kuivõrd kohalike probleemide tundmine ja
suutlikkus nende lahendamisele kaasa aidata (ehk kandidaadi kompetentsus).
Erinevalt Riigikogus toimuvast, ei domineeri kohalikus poliitikas niivõrd
aated, mistõttu võib maailmavaateline valik valijatel väiksemates valdades olla
peaaegu olematu. Sest mõnes vallas on heal juhul esindatud vaid üks erakond.

Vähemalt nendes omavalitsustes, kus on esindatud kõik
suuremad poliitilised erakonnad, on kristlasel häid valikuid palju. Valikute
paljusus tuleneb sellest, et Eesti kristlastel ei ole tänaseni välja kujunenud
kristlikku poliitilist identiteeti – kindlat ja kristlaste seas valdavat
teadmist sellest, mille eest kristlased tänases ühiskondlikus olukorras
seisavad (näiteks millise perepoliitika ja millise hariduspoliitika eest?).
Tavaliselt on sellise poliitilise identiteedi ja programmini jõutud kas
domineeriva(te) kiriku(te) seisukohavõttude või ühiskondlik-moraalsele kriisile
reageerivate kristlike organisatsioonide või erakondade toel.

Näitena võib tuua saja aasta tagused katoliiklikud riigid
Euroopas, kus kirikule lojaalsed kristlased seisid organiseeritult ja ühtselt
katoliku kiriku rolli eest hariduses, või tänapäeva kristlikud uusparempoolsed
Ameerika Ühendriikides, kelle ühendavaks nägemuseks on suurem
usuorganisatsioonide osakaal sotsiaalsfääris, usuliste väärtuste kaitse
Ameerikas ja Ameerika väärtuste kaitse maailmas. Viimase näite puhul on
tegemist isegi uskudevahelise poliitilise identiteediga, sest viimastel
Ameerika Ühendriikide presidendi valimistel andis enamus nii regulaarselt
kirikus, sünagoogis kui ka mošees käijatest oma hääle vabariiklaste kandidaat
George W. Bushile. Aktiivsed Ameerika usklikud mõistsid seega poliitikat ja usu
rolli poliitikas samades värvides.

Meie kristlaste seas sellist ühtsust ei ole. Milles pole
iseenesest midagi halba. Mõned meist pooldavad rohkem liberaalset
majanduspoliitikat, mille vasteks Uues Testamendis on tähendamissõnad ustavast
sulasest. Iga inimene on ise vastutav Jumala ees selles, kuivõrd ustavalt ja
hästi ta kasutab tema kätte usaldatud talente (andeid ja vara). Olles ise
edukas, on inimesel ka vahendeid, millega aidata teisi. Pealegi, kui juba riik
kannab inimeste vajaduste eest hoolt, miks peaks veel kristlased ligimese eest
hoolt kandma? Edukas ja rikas kristlane võiks seejuures siiski meeles pidada,
et tema teekond Jumala riiki on raskem kui kaamelil läbi nõelasilma. Kui ta
just ei vaheta Uut Testamenti välja Max Weberi protestantliku eetika teesiga,
võib ta olla teistelegi «rikastele ja ilusatele» eeskujuks ligimesearmastuses.

Apostlite tegudest leiame aga ka sootuks vastupidiseid
näiteid algkristlaste kogukonnast, kus omand ja vara müüdi ära ning igaühele
jagati sedamööda, kuidas keegi vajas. Seega on vägagi piibellik pooldada
sellist majandus- ja sotsiaalpoliitikat, mis toetab vähem-kindlustatuid ning
tagab õiglase palga nendele (õpetajatele, politseinikele ja teistele), kelle
palk ja inimväärne elu sõltub valitsuse poliitilistest otsustest.

Piiblist motiveeritult on väga loomulik toetada ka
põllumajandus- ja regionaalpoliitikat (põlluharimise kõrval räägib Piibel
üllatavalt vähe kauplemisest ja käsitööst, rääkimata teenindusest ja
tööstusest!), nulltolerantsi (Peetrus kirjutas, et maine valitseja ei kanna oma
mõõka mitte asjata, vaid kartuseks neile, kes teevad kurja), konservatiivseid
perekondlikke väärtusi ja kristlikke väärtuseid (vt kümme käsku). 

Häid valikuid seega jagub. Ainus halb valik on mitte minna
valima.

Alar Kilp