Väikeses Pariisis oli elav muusikaelu

Rukkimaarjapäeval oli Tartu Maarja kogudusemajas kultuurilooline konverents „Tartu oreliehitaja Kessler ja tema aeg“.

Kuulata sai sisukaid ettekandeid ja ajastukohast muusikat ansamblitelt Stella Caeli ja Sõbrad ning Servimus Dominum. Viimane esitles ka oma esimest CD-d „Helid Kessleri orelitelt“.
Kui midagi väga tahta ja selle nimel vaeva näha, pole miski võimatu. Usun, et see kehtib Tartu Maarja koguduse kohta, kes lisaks kiriku taastamisele pingutab, et pühakoda saaks väärilise oreli. Kui koguduse muusikajuht Anneli Klaus käis välja idee korraldada kiriku uue oreli toetuseks festival, läks mõttega kaasa organist Helika Gustavson-Rätsep. Aga ka teised koguduseliikmed ja õpetaja Joona Toivanen. Üritusi korraldati koos Tartu Maarja Kiriku Sihtasutusega.
Nii sai augusti keskpaigas kolm päeva kuulata muusikat ja huvitavaid ettekandeid ning vaadata etendust. Festival avati kontserdiga Tartu Pauluse kirikus, jätkus Otepää kirikus, mille oreli on ehitanud Kessler, ja lõppes etendusega, kus puändina orelimeister hakkas ehitama Tartu Maarja kirikule uut orelit. Kui näitemängus oli organistil täita proua Kessleri roll, siis muusikajuht Anneli Klaus mängis etendusel perekond Humalalt laenuks saadud harmooniumi.

Sadakond orelit
Oreliehitaja Ernst Carl Kessleri elukäiku uurinud Helika Gustavson-Rätsep tõi konverentsil esile olulisi fakte. Kessler sündis 1808 Otepää lähedal Arulas ja ehitas kokku umbes 120 orelit, lisaks klavereid ja harmooniume. Kui põhiliselt ehitas ta väiksemaid oreleid, siis Tartu ülikooli kiriku orelil oli kogunisti 28 registrit. Karksi oreli tuulepõhjale on meister kirjutanud „Kõlagu ta Jumala auks!“ ja Kessleri pillid on tõesti hästi kõlanud. Koguni Ameerika läänerannikul Sitkas, kus tema orel oli esimene vileorel tervel läänerannikul.
19. sajandi keskpaigas, kui Kessler Tartus orelitöökoda pidas, oli kultuurielu linnas nii sündmusterohke ja linn nii kaunis, et teda on nimetatud väikeseks Pariisiks, kõneles muusikaloolane Kalle Loona. Tartu asus Peterburi-Riia tee tuiksoonel ja nii on linnas andnud kontserdi Robert ja Clara Schumann ning Ferenc Liszt.
Veidi hiljem, aastal 1886 andis Tartu Maarja kirikus esimese orelikontserdi esimese naisena Peterburi konservatooriumis orelikunsti ja kompositsiooni õppinud Miina Härma. Temast kõneles Eesti Teatri- ja muusikamuuseumi teadur Ene Kuljus. Orelikontsertidest saigi uus suund muusikas.

Kadunud amet
Hapraid traagelniite oreli ja ornitoloogia vahele tõmbas Juhani Püttsepp, kes tosin aastat oli Rannu koguduses tuuletallaja. Viimati tallas ta orelisse tuult läinud jõulude ajal Nõo kirikus. Ta kõneles, et nii nagu pisike röövlind tihasekull ehk tuuletallaja, peab ka organisti abiline pidevalt tööd tegema. Lind ei saa ühel kohal püsimiseks tiibu kokku panna ja puhata, ka tuuletallaja peab tagama orelis teatud taseme õhku. Selleks peab tal olema kriitiline kehamass ja seepärast naised sellesse ametisse ei sobi.
Esineja tõi tuuletallaja kohta huvitavaid katkendeid kirjandusest ja kinnitas, et süda peab tallamise ajal kogu aeg kaasa töötama. Nõo koguduse liikmena teab ta hästi, millest kõneleb. Aga töö ise pole sugugi lihtne ja nõuab spetsiaalset riietust. Ta otsis välja sooja triibulise kampsuni, aga ka hundi- ja kopranahkse kasuka. Füüsilist pingutust nõudev töö ajab ihu märjaks, kirikus on aga külm ja võib kergesti külmetuda.
Pärast ettekannet sõnas Anneli Klaus, et organisti õnn on mängida korragi koos tallajaga. Siis on oreli heli hoopis pehmem kui mootoriga tuult tekitades. Ka Rannus on nüüd mootor ja jäänud on mõni üksik kirik, kus tuuletallajat vajatakse. Hageri koguduse organist Mai Mänd on aga öelnud, et viie aasta jooksul tuleb üks kord ette, kui kirikus elektrit pole.

Eri valdkondade huviorbiidis
Orelil on lisaks vaimukultuuri edasikandmisele ka materiaal­ne pool, selgitas kunstiajaloolane ja orelikonsultant Külli Erikson, näidates slaide eri stiili orelitest. „Orel on oluline sisustuselement kirikus,“ sõnas ta. Orelit vaadeldakse kui tervikkunstiteost (sks Gesamtkunstwerk), mille puhul saab hinnata tema kõla, välimust, teostust, paigutust ruumis. Orel on märk kogukonna ja tehnika ajaloost.
Ta tõi näite, et barokkoreli puhul saab juba välimusest aru, kui palju on orelil registreid ja missuguseid mänguvõimalusi ta pakub. Ka oreliehitust on mõjutanud valitsev mood. Oreli sisemuse põhjal saame aga aimu meistri kutsemeisterlikkusest ja käsitöö nüansside põhjal tuvastada pilli tegijat. Huvitav oli kuulda, et Kihelkonna oreli ehitanud Johann Andreas Steini töökojas valmistas viled hoopiski tema abikaasa. Külli Erikson lõpetas konverentsi tõdemusega, et orelid säilitavad endas võimsa informatsioonihulga, ja kutsus seda kultuurikihti nautima.
Rita Puidet