Kõrghoone ehitamisest

Ei ole palju aega tagasi, kui Eesti Päevalehe nädalalisa Ärileht avaldas artikli EELK kavatsusest ehitada Tallinna kesklinna kõrghoone. Uudis oli sedavõrd mõjuv, et suutis väärarusaamu tekitada meie poolt valitud poliitilise maastiku kujundajates ning kaudselt (või otseselt) mõjutada 2008. aasta riigieelarve kokkupanemist. Igatahes käib terav positsioonisõda pühakodade riikliku programmi rahastamise ümber ning võimul oleva koalitsiooni esialgsed lubadused võivad meile lähitulevikus unistusteks jääda.

Tahaksin selgituseks öelda, et sellise hoone ehitamiseks pole me kahjuks (õnneks?) piisavalt võimsad ja rikkad. Aktsiaselts Merko vahetu krundinaabrina Kentmanni tänaval ja partnerina ehitab ja rahastab ning võtab kõik sellega kaasnevad riskid enda kanda. Meie osaleme arendusprojektis maa panustamisega ning saame vastutasuks (EELK omandisse) osa ehitatavast kinnistust. Loodame teenida sellelt pärast valmimist üüritulu umbes 5 miljonit krooni aastas. Kui jagada see summa näiteks kogudusi teenivate vaimulike vahel, siis igaüks saaks neist tugevasti alla Eesti keskmise olevale palgale lisa umbes 1800 krooni kuus. See oleks tore, aga konsistooriumi ülalpidamine ja allasutuste toetamine tahab oma osa ja jällegi jäävad lootused märkimisväärsest palgatõusust unistuste valdkonda.

Vaatamata sellele, et Kentmanni tänavale me kõrghoonet ei ehita, tundub mulle, et me ei ole loobunud kavast rajada lausa pilvelõhkuja kiriku sisemusse. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Ega mõte iseenesest halb pole, kuid ambitsioonikusele vaatamata oleme (mõtlen siin kirikuvalitsust) alustanud valest otsast. Selmet tegelda tugeva vundamendi ehitamisega, on peatähelepanu suunatud fassaadikujundusele ning muule sarnasele. Ei jää muud üle kui kasutada siinkohal peaminister Andrus Ansipi ütlemist «Tule taevas appi!», ja seda mitte eesmärgil, et pilvelõhkuja ehitamine jätkuks, vaid ikka selleks, et oma võimalusi reaalselt ümber hinnata.

Annaks Jumal meile kainet mõistust aru saada, kui pikk on meie kiriku võimuköis, et tegelik elu ja argipäev tahavad prioriteetide kujundamist ja otsustamist. Kirik lausa januneb selle järele. Praegune olukord tuletab meelde nõukogude aega, kui räägiti võrdsusest ja arvati endid olevat kommunismiehitajatest maailmaparandajad. Ühe hetkega oli kujutelm uppis, palju ressurssi ja vahendeid oli tühja kulutatud ehk maakeeli öeldes – tuulde loobitud. Kas me tõesti tahame, et midagi sarnast leiaks aset meie kirikus!

Unistada ei ole keelatud, ka Eedeni aiast ja Baabüloni tornist. Kui aga reaalne tegelikkus on lagunenud ning viltuvajunud kirikuaed ja vihmavett ohtralt läbilaskev kirikutorn, siis on vaja sellega tegelda ja palju muid asju teisejärguliseks tunnistada. Meie (kirikuvalitsuse) viga on see, et ei ole seni suudetud paika panna prioriteete ning seda esmavajadustest ja reaalsetest võimalustest lähtudes. Loodetakse ka imettegevale arengukavale, samas unustades, et see tuleb tegelikult meil endil kokku panna. 

Julgen väita, et tänastes tingimustes tuleks kriitiliselt üle vaadata kiriku erinevad tegevusvaldkonnad. Kõigega ja kõigiga tulemuslikuks tegelemiseks ei jätku lihtsalt ressurssi – ei materiaalset ega pädevaid inimesi. Senisest rohkem tuleks mõelda oskustega töötegijate kaasamisele ja nende kinnistamisele. Eelistama peaks ühte võimekat kolmele keskpärasele, sest tööd tuleb teha tulemuse nimel, mitte tegemise pärast.

Küsitav on allasutuste tegevuse eesmärgistatus kiriku kui terviku huvides, tuge ja kasu nende eksistentsist kogudused ei tunne. Küll antakse iga aasta märku põhjendamata taotlustega saada senisest suuremat toetust konsistooriumi eelarvest. Näitena võiks siin tuua Usuteaduse Instituudi, kes on tulnud välja sooviga suurendada tegevustoetust 2008. aastaks 300 000 krooni võrra, mis teeb kasvuks ligikaudu 27%. Kas tõesti selle jaoks, et viljeleda kirikule mittevajalikku doktoriõpet ja magistrite ettevalmistamist, või on sedavõrd kalliks läinud kahe pastoraalseminari tudengi koolitamine?

Mõni aasta tagasi soetatud Navitrolla pilt «Kits kahe kiriku vahel» on endiselt minu kabineti seinal ja ajendanud mind viimasel ajal leidma vastust küsimusele, kes see kits ikkagi on. Ilmselt on paras aeg hakata tegema ettevalmistusi ametist loobumiseks. 

Mati Maanas,

kantsler