Kirikuaasta aluseks on Kristuse elu

Astusime eelmisel pühapäeval uude kirikuaastasse.

Kirikuaasta erineb kalendriaastast selle poolest, et siin lähtutakse Kristusest ja tema eluga seotud etappidest. Samuti mängib siin olulist rolli kirik. Kirikuaasta ei kujunenud välja ühe hetkega, vaid on pika ajaloolise protsessi tulemus. Kristliku kalendri kujunemist mõjutas tugevasti juutlik kalender. Oluline osa on ka pööripäevadel, mis aitavad looduses toimuvate muutustena vaadata ka inimese hinge. Kirikuaastas on kolmed suured kirikupühad.

Vanimad pühad – ülestõusmispühad
Vanimaks kirikuaasta pühaks peavad teoloogid ülestõusmispühi, mida hakati kirikupühadest kõige esimesena tähistama Kristuse ülestõusmise meenutamiseks. Kristuse surnust ülestõusmine oli esimeste kristlaste jaoks kõige olulisem sündmus, sest see tõestas lõplikult kõigile Kristuse jumalikkuse. Jumala Pojana oli temal meelevald elu ja surma üle.
Juudid pühitsesid puhkepäevana sabatit ehk laupäeva. Ka algkristlased kogunesid alul kokku laupäeval, kuid selle kõrval ka pühapäeval, meenutamaks selle nädalapäeva tähistamisega Jeesuse surnust ülestõusmist. Hiljem kujuneski välja see, et kristlased jäid koos käima just pühapäeval. Iga pühapäev meenutab omal viisil ka ülestõusmispüha.
Nii võib öelda, et ülestõusmispühad on kirikuaasta vanimad ja suurimad pühad. Need on tihedalt seotud judaismi paasapühadega. Paasapühad olid nisanikuu 15. päeval. Johannese evangeeliumi järgi suri Jeesus aga nisanikuu 14. päeval, samal ajal kui templis tapeti paasatall.

Nelipühi mainitakse esimest korda 130. aastal
Nelipühad on kirikuaastasse asetunud teiste suurte pühadena ja neid tähistatakse 50 päeva pärast ülestõusmispühi. Nelipühad kõnelevad Püha Vaimu tulekust esimeste kristlaste peale, mille tagajärjel sündis kristlik kirik. Taustal on juutide šavuot e nädalatepüha, mida tähistati seitse nädalat pärast paasapühi ja mis oli nii lõikuspüha kui ka suve alguse püha. Nelipühadele järgneb kirikuaastas kolmainupüha, mis käsitleb püha kolmainsust. Selle püha järel tuleb nn pühadeta aeg, mis kestab kirikuaasta lõpuni, mil peatutakse viimse kohtu, surma ja igaviku teemade juures.

Jõulud kuuluvad kirikuaastasse 4. sajandist
Eestlaste seas armastatuimad suured kirikupühad jõulud on kirikuaasta noorimad suured pühad. Talvine pööripäev on paljudes religioonides oluline tähtpäev ja ilmselt mõjutas jõulude asetamist just sellele päevale ka keisrikultuses tähistatav päikese päev. Kirikus kõneldakse jõulude ajal Jeesuse sünnist, kes tuli siia maailma inimkonda päästma.
Jõuludega suhestub otseselt jaanipäev, millega tähistatakse suvise pööripäeva juures Ristija Johannese sünnipäeva, kes oli Jeesusele tee valmistaja. Jõulupühade tsükkel kirikuaastas lõpeb kolmekuningapäevaga, mil meenutatakse kolme idamaa targa külaskäiku Jee­suse juurde. Tegu oli esimeste paganatega, kes kummardasid Jeesust. Kolmekuningapäevale järgneval pühapäeval käsitletakse Kristuse ristimist. Sellele järgneval ajal on ilmumisajale kohaselt juttu Jeesusest päästjana.

Mitmepäevased pühad
Kõiki suuri kirikupühi – jõule, ülestõusmispühi ja nelipühi – on tähistatud kirikuaastas mitu päeva. Nii on kirikukalendris ka 2. jõulupüha, 2. ülestõusmispüha ja 2. nelipüha. Nii tehes rõhutatakse, et tegu on kristlaste jaoks sedavõrd oluliste sündmustega, et neid peab lausa mitu päeva tähistama. Ka on Eesti kultuuriruumis tähistatud mitmel päeval inimese elu murdepunkte: sündi, matust ja pulmi. Vanasti kestis ka pulmapidu mitu päeva. Nii tähistati ka olulisi pühi mitu päeva.

Pühasid valmistab ette paast
Kiriku jaoks oli alati oluline küsimus, kuidas peaks inimene end pühadeks ette valmistama. Nii kujunesid aja jooksul välja paastuajad enne kirikupühi.
Jõuludele eelnes neli advendipühapäeva, mis valmistasid temaatiliselt ette Jeesuse sündimist siia maailma ja peatusid ka tema taastulemise teema juures. Nii algabki kirikuaasta 1. advendipühapäevaga, mis oli ühtlasi paastuaja alguseks.
Kui meil on advendiaeg kujunenud suureks söömise ajaks, mil lastakse jõulutoidul hea maitsta, siis vanasti sel ajal paastuti. Paastumine tähendas nii lihatoitudest loobumist kui ka sügavat hinge sisse vaatamist ja selle kaudu enda valmistamist pühadeks. Nii maitsesid ka jõuluroad jõuluõhtul eriliselt ja inimene ei saanud öelda, et „jälle see seapraad hapukapsaga“.
Ülestõusmispühi valmistab ette suur paast, mis kestab 40 päeva (+ ajavahemikku jäävad pühapäevad). Paastuaja viimast nädalat kutsutakse vaikseks või suureks nädalaks, millesse astutakse palmi­puudepühaga, mil Jeesus sisenes Jeruusalemma, et seal surra inimkonna patu eest.
Igal päeval on sel nädalal oma tähendus. Kirikuaasta seisukohalt on olulisimad sel nädalal suur neljapäev, mil Jeesus seadis armulaua, ja suur reede, mil ta suri ristil. Vaiksel laupäeval oli Jeesus hauas ja ülestõusmispühal tõusis surnust. Ülestõusmispühadega astutakse rõõmuaega, mis kulmineerub taevaminemispühaga, mil Jeesus läks Isa juurde taevasse.
Kuna ollakse ülestõusmispühade rõõmuajas, ei eelne nelipühadele traditsioonilist paastuaega, küll aga valmistavad neidki pühi ette paastupäevad.

Pühakute päevad
Kirikus on alati olnud olulisel kohal pühakud. Nii kannab Eestiski enamik kirikuid pühaku nime. Näiteks Peetri kirikud tuletavad meelde apostel Peetrust ja Jaagupi nime kandvad kirikud apostel Jaakobust. Pühakute päevadena on kirikus tähistatud nende surmapäevi. Nii peetakse ka nende meenutamiseks nendel päevadel jumalateenistusi. Meil on palju õppida oma eelkäijatelt, kes on olnud usus tugevad. See annab aluse ka luterlikus traditsioonis pühakupäevade tähistamiseks.

Kirikuaasta annab teema jumalateenistuseks
Kirikuaastas on igal pühapäeval või tähtpäeval oma kindel teema, millest kõnelevad nii selle pühapäeva piiblikohad, mis on kirikukalendris, kui ka jumalateenistuses lauldavad laulud ja palved. Nii saab inimene ühe aasta jooksul igal pühapäeval kirikusse minnes tutvuda süstemaatiliselt usuliste põhitõdedega.
Ühest küljest seab küll kirikukalendri tekstide järgi jutlustamine vaimulikule oma piirid, kuid teisalt muudab see jumalateenistuse mitmekülgsemaks ja väldib lemmikteemade üle jutlustamist. Inimene, kes kirikusse tuleb, saab aga tänu kirikuaastale kätte aasta jooksul kõige olulisemad usulised õpetused. Samuti kuuluvad kirikuaasta juurde liturgilised värvid, mis annavad meile visuaalsel teel edasi pühapäeva temaatikat.
Võime astuda uude kirikuaastasse ja olla kindlad, et Jumal meid selle läbi kõnetab. Kirikuaasta on üks Jumala õnnistustest oma rahvale.
Kaido Soom,
teoloogiadoktor

Liturgilised värvid:
Meeleparandus, kahetsus, ootus – violetne
Rõõm, tänu, puhtus õndsus – valge
Lein – must
Usutunnistamine, märterlus, veri – punane
Lootus ja igavene elu – roheline

Kirikuaasta liikuvad pühad 2019. a
Palvepäev 6. märts
Palmipuudepüha 14. aprill
Suur neljapäev 18. aprill
Suur reede 19. aprill
Vaikne laupäev 20. aprill
Ülestõusmispüha 21. aprill
Nelipüha 9. juuni
Kolmainupüha 16. juuni