Vabaduse ülemlaul

Paju lahingu 100. aastapäeva tähistati 31. jaanuaril kui rahvuslikku suursündmust.

Loodus oli end pidurüüsse sättinud – oli karge, puud härmas, päike tõusis ja udu valgus orgudelt üles, kui Paju mõisa koguneti. Meeleolu oli ülev ja pidulik, sõbralik ja turvaline, kerges tuules lehvisid kahe riigi – Eesti ja Soome ning erinevate organisatsioonide lipud. Esimesest hetkest tekkis tunne, et juhtugu elus mis iganes, üheskoos suudetakse kurjale vastu seista. Kangelaste mälestuseks laususid sel päeval palvesõnu õpetajad Margus Suvi ja kaplan Anna-Liisa Vaher.
Sangarite mälestuseks
Teiste seas hakkasid silma Soome sõjaveteranide liidu ohvitserid, rüht sirge ja rinnas mitu-mitu ordenit. Olid ju Lõunarindel sõdinud Põhja Pojad polkovnik Hans Kalmu juhtimisel need, tänu kelle abile sunniti ülekaalukas vaenlane taganema.
Soome ja Eesti valitsus olid 23. detsembril 1918 allkirjastanud lepingu vabatahtlike saatmisest üle lahe hõimuvendadele appi. Seda meenutas kohaletulnuile Põhja Poegade mälestuskivi juures Paju mõisas Soome kaitseminister Jussi Niinistö. Nii ta kargel talvepäeval meie kaitseministri Jüri Luige kõrval seisis ja hiljem Valgas inimeste seas liikus, saades osa meie rahva suurest pidupäevast.
Mälestuskivi juures mõisas loeti ette ka langenud 28 soome sõjamehe nimed. Vabadussõjas langes üldse 113 Põhja Poegade ridades võitlejat ja sai haavata 231.
Sangareid mälestati ka Paju lahingu mälestuskivi juures. Lahingu suurim kangelane oli endine Kambja külakooli õpetaja leitnant Julius Kuperjanov, kelle jaoks Paju lahing jäi viimaseks. Seda lahingut ei peetud mitte ainult kahe sõjaväe, vaid kahe maailmavaate vahel, ütles oma kõnes Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili.

Tuleviku nimel
Pauluse kirjas korintlastele on üks kaunimaid ja ülevamaid kohti pühakirjas ning just see meenus Paju lahinguväljal ja Valga raudteejaamas viibides. „… mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi,“ kirjutab Paulus (1Kr 13:3). Sedasama võib ka vabaduse kohta öelda.
Siiski tõi ajalugu väiksele riigile uue katsumuse, eriti neile, kes Vabadussõjas kangelaslikult võidelnud olid. Pidupäeval sõdurisuppi – hernesuppi oli keedetud 300 liitrit – süües kõneles lauanaabriks olnud vanem proua, et tema isa osales Paju lahingus. Ta oli veel väike, kui isa II maailmasõja järel pikale reisile viidi. Oma mälestusi on ta jaganud lastele ja lastelastele. Samas lauas söönud koolitüdrukud rõõmustasid päeva üle ja pidasid eriti huvitavaks raudteejaamas peetud näidislahingut.
Tundus, et valgalastele oli see tööpäev vabaks antud. Muidugi andsid tooni kaitseliitlased, tõelise kuperjanovlasena köitis pilku lambanahkses kasukas Olev Teder Kuperjanovi seltsist.
Oli naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid. Eesti rahva nimel asetas pärja Paju lahingu monumendile president Kersti Kaljulaid koos kaitseministriga. Sest tekst „Eesti rahvalt“ lindil kinnitab seda.
Rita Puidet

Eesti vabaduse eest võitlesid Eesti rahvavägi, Soome Põhja Pojad, Vene valgekaartlased, Rootsi ja Taani vabatahtlikud, Inglise kergristlejaeskaader.

Pildigalerii: