Kose kiriku pasunakoori „hullumeelne“ aasta 2018

Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Ps 150:6

Kirikumuusikutel on mõningane eelis – enamasti ei pea vaevlema, millal küll leida kõikidele sobiv nädalavahetus, et „esineda“. Ikka on pühapäev see päev, Issanda päev, kui saame kokku, et Temale ja kogudusele mängida-laulda.
150. psalm on puhkpillimängijate psalm – pasunahelidega õhutatakse Jumalat kiitma. Et pasunat mängida, on vaja eluõhku, et pasun helisema hakkaks. F. Mendelssohn Bartholdy „Alles, was Odem hat, lobe den Herrn“ on meie lemmiklugu, mida mängime nii sagedasti, kui saame.

Seiklusrohked reisid
Meie pasunakooril sai jõuluõhtuga kokku 46 väljamängimist (ilus eestiaegne sõna!). Proove ka natuke, nii oleme koos käinud „ainult“ 56 korda. Endagi võtab sõnatuks – kuidas nii? Kas muud teha ei ole ja kui on, siis millal?
Väljamängimisi oli nii palju lihtsalt selle pärast, et harilikult teeme mitu mängu päevas. Kaks-kolm mängu on tavaline, kui natuke uhkeks minna.
Rekord oli 19. augustil Naissaarel, kui kokku tuli kuus korda pillid välja võtta ja mängida. Eelviimane mäng õhtuhämaras sadamas lihtsalt sellepärast, et laeva tuli väga kaua oodata ja siis tellis õpetaja Patrik Göransson meilt veel muusikat, kui laev oli Naissaarelt otsad andnud. Laevalael, sooja tuule ja lainete loksete sisse sai mängitud „Jumal, Sul ligemal“ ja teisi koraale. Üks rootslane sai („Titanic“!) vihjest aru!
Kosel tegi pasunakoori aasta eriliseks leeripüha kohe jaanuari lõpus, EV 100 kontsertpalvus (vallajuhid lugesid pühakirja, koorid laulsid – oh, see oli ilus!), laulatus augustis – noorpaar tellis pasunakoori, kes mängis siis kõike: pulmamarsse ja koraale.
Ühe väga ustava koguduseliikme matusel mängisime täiskoosseisus. Loomulikult mängisid pasunad I ülestõusmispühal, I nelipühal, kalmistupühal, iseseisvuse taastamise päeval, lõikustänupühal. Jõuluõhtu teine teenistus on kell 21 – sinna tulevad inimesed juba (hea)meelega ja neid on palju!
Koostöö Patrik Göranssoniga tähendab alati seiklust, suurt seiklust. Nii veetsime terve kuuma päeva Pak­ri saartel, loksudes tunde traktorikastis, et sõita ühelt saarelt teisele. Esimene teenistus oli Suur-Pak­ri kirikus, vahepeal saime isegi proovi teha, päeva lõpetas Väike-Pakri altarilaua taaspühitsemine ja armulaud.
Naissaarel oli meil suur au mängida kabeli taaspühitsemise raames: kohvikukontsert, tornikontsert, pühitsemisteenistus, muusikat tänusõnade vahele ja siis eespool kirjeldatud seiklused sadamas ning laevas.
Rootsi-Mihklis teenisime veel mihklipäeva teenistusel, pärast videolt endi Naissaare mängu kuulata-vaadata eriti ei meeldinud – harilikult pärsib puhkpillide häälestust ikka jube külm, aga nüüd kabelitorni saunakuumuses ei saanud me häälestumisega hakkama. Annab põdeda! Aga sel Issanda aastal seikleme Patrikuga Vormsile!

Ühismängud lähedal ja kaugel
Jälle tuleb kiita Pühajärve puhkpillipäevi: kaks kirikukontserti – Rõngus ja Otepääl, Otepää kirikus jumalateenistus ainult puhkpillimuusikaga. Kõrvupaitavalt kostis kiitus, et see pidi olema aasta kõige ilusam teenistus. Seekord teenis kaasa ka Vihti kammerkoor, kes muuhulgas laulis ka C. Kreeki! Ilus!
Ühendorkestrist osales päris kena hulk kirikulistena, koraale mängisid Otepää-Rõngu puhkpilliorkestri ja meie pasunakoori ühine koraalikoosseis, liturgiat mängisime meie. 21. korda toimunud puhkpillifestivalil on eriline tõmme, dirigent Claudio Re USAst oli juba teist korda järjest!
Mitme mängu päevadest tuleb veel nimetada I nelipüha – mängisime Kosel, siis Mustamäe koguduses ja jõudsime ilusti toomkirikusse tänuteenistusele mängima. Enne kalmistupüha teenisime armulauaga palvusel kirikus. Lõikustänupühal teenisime Kosel ja Saue Kristlikus Vabakoguduses. Ja nii ka Saksamaal – algul teenistus Sarnau kirikus, siis Kirchhainis Martin Lutheri kirikus, siis küll koos kohaliku pasunakooriga.
Meie pasunakoori teine nimi või middle name ongi seiklus! Sõit Saksamaale Ida-Harju sõpruspraostkonda oli rohkem veel kui seiklus: milline vaev on vedada puhkpille lennukiga! Just ask me! Muuhulgas tuuba ja tromboon seoti köiega lennukiistme külge, Frankfurdis otsiti nöörijuppi pool tundi mööda lennujaama taga, nii kaua istusime maas ja lendu ei läinud.
Kohapeal oli muidugi tore – saime palju mängida, oli rõõmus osadus oma reisiseltskonnaga (Ida-Harju projektkoor) ja võõrustajatega, ilus loodus, ilusad kirikud ja Ferrero maiustustetehas. Eriline elamus sügiskontserdil Wolff’s Stiftungis: üks Tallinnast pärit venekeelne daam pisarsilmi palus laulda „Mu isamaa on minu arm“! Jüri Vaino toetas klaveril ja kooriga koos laulsime seda – Eestist nii kaugel ja samas Eestile nii lähedal!
Meie seiklusrikkas mängude ajaloos on seik, kui viis aastat (!) tagasi pärast Taizé-ööd Karuse kirikus, teenistust hommikul ja kontserti „lendasime“ Visklasse sealset külaseltsi maja õnnistama.
Sel suvel olime jälle seal, kui avati kiikla ja tähistati seltsimaja viiendat sünnipäeva. 3. advendil mängisime taas kolm „setti“ pannkoogilõunal – Visklas käime kindlasti kord aastas, harva ka rohkem.
Juunis sai mängitud kahel vaimulikul laulupäeval järjest – Amblas ja Nõmmel. Koos Ida-Harju projektkooriga oleme taas saanud olla Harju-Jaanis ja Jüris. Kose osadust veab eest meie 1. trompet Jaak koos abikaasa Maarikaga, seetõttu saame meie omakorda osa „Võidulauludest“ ning igal suvel on Jaagu ja Maarika aias grill-proov – vähemalt kolm setti muusikat nii, et kajab metsast vastu ja kaugele. Iga kord on Jumal ilusa ilma andnud.
Meil on kaante vahel hulk muusikat, millest ei tüdine, ja lugusid, mida ikka veel ei oska. Jõuluks sai läbi mängitud veel kümneid jõululaule, millest sai tehtud väike valik. Mängijad pelgavad, täiesti õigustatult, minu haiguslehele jäämist: voodirežiimi asemel mõnulen arvutis ja kirjutan välja uute lugude partiisid.
Igast koraaliraamatust või Taizé laulikust mängime otse. Oskus mängida in C on meile suurt kasu toonud – kui Saksamaal meile uued noodid ette pandi, siis polnud probleemi. Küll olid nukrad need sakslased, kes meie nootidest (in B) mängida ei osanud.
Uuel Issanda aastal ootame tagasi neid, kes korraks kõrvale jäid (teenistus kaitseväes), ja seiklushimulisi mängijaid, kes korrakski kaasa tulevad – ei pea kahetsema. Uusi mängijaid ootame ka, möödunud aastal üks juba saabus, tänu Jumalale! Püüame ka rahulikumalt võtta, aga lubada ei julge – neid kirikuid-kogudusi, kes järjekorras, on üksjagu. Kannatage pisut, küll me tuleme!
Kahro Kivilo,
pasunakoori juht ja dirigent