Elisabeth Hendla: Sind ma ei jäta iialgi
/ Autor: Liisa Rossi / Rubriik: Portreelood / Number: 8. mai 2019 Nr 21 /
Peaaegu igal pühapäeval istub EELK Rakvere Kolmainu kiriku eesmises pingireas ustavalt 97aastane Elisabeth Hendla.
Mõned koguduse vabatahtlikud on omavahel jaganud sõidukordi, et tuua Elisabeth kohale. Üks neist ütles, et ta isegi ootab neid hommikusi sõite: „Tundub, et jumalateenistus algab juba siis, kui Elisabeth istub autosse ja hakkab tänama Jeesust.“ Ka kirikukohvilauas lõpeb vanaproua jutuajamine vahel spontaanse palve ja kiitmisega, kui hea ja kallis Jeesus on.
Elisabeth on sündinud Pärnus pere kaheksast lapsest noorimana. Mõlemad vanemad olid kristlased ja alates viieaastasest käis Elisabeth iga pühapäev koos oma emaga kirikus.
„Me läksime koos jala, oli umbes paar-kolm kilomeetrit käia. Oli rõõm käia koos emaga. Emakene pani mind istuma ahju kõrvale sooja kohta, et ma ära ei väsiks ega segaks, ise läks ta sinna, kus teised istusid. Ma ei osanud midagi mõtelda, aga olin väga vaikne ja väga tänulik.“
Kui Elisabeth 15aastasena kooli lõpetas, kolis ta oma venna ja tema naise juurde Tallinna. Kui vend viidi Siberisse, võttis õde Elisabethi enda juurde elama. Elisabeth sõbrunes õe tuttava noormehega, kes tahtis kohe abielluda. Siiski tuli oodata, et pruut saaks 18aastaseks, ning pidi käima eraleeris Jaani kirikus. Jaanuaris 1940 sai noorpaar loa abielluda.
Kirikus käimine oli osa Elisabethi ja tema mehe elust kohe algusest peale, isegi esimesel kohtumisel läksid nad Jaani kirikusse. Väga palju nad ei veel mõistnud, aga olid rõõmsad ja õnnelikud.
„Me käisime väga ustavalt kirikus ja väga armastasime seda, aga ei teadnud usust midagi ega elanud ristiinimese elu. Oma töö kaudu tutvus mu abikaasa linnapeaga, kes andis meile ühe toa oma korterist. Kui linnapea ja tema pere küüditati, jäimegi kahekesi sellesse suurde majja. Abikaasat taheti ka Venemaale viia ja tuldi meile koju, aga imelikul viisil oli abikaasal sellel päeval nii kõrge palavik, et ta lamas voodis. Vahimehed läksid ära, öeldes: „Hea küll, kui sa nii haige ja vilets oled, jätame sind siia.“ Jumal näitas juba siis meile oma armu.“
Jumala laps
Siiski läks veel peaaegu 30 aastat enne suurt muutust. Kõik oli elus hästi, aga ühel päeval tundis Elisabeth rahutust ja nuttis, teadmata, mis viga on. Ta läks välja jalutama ja sattus kirikusse.
„Kirikus parajasti lauldi ja see laul läks mulle nii südamesse. Kui laul lõppes, tuldi minu juurde küsima, kas ma olen usklik. Ütlesin, et ei tea. Et armastan küll Jumalat, aga ma ei tea, kas olen usklik või mitte. Nemad võtsid mind kohe oma hoole alla ja ütlesid, et pean nüüd hakkama neil käima, oma patte tunnistama ja ristimisele tulema. See ei olnud luteri kirik, vaid evangeelsete kristlaste kirik.
Ma olin nii õnnelik ja ütlesin Jeesusele, et ei jäta teda iialgi. Aga kui sellest abikaasale rääkisin, ta ehmatas ja küsis, kas see tähendab, et ma olen nüüd Jumala laps. Kogu aeg oleme ju kirikus käinud. Aga kui ma tundsin, et olen Jumala laps, siis loobusin paljust, mida olime varem teinud. Palusin, et abikaasa tuleks minuga kirikusse, aga ta ei olnud selleks valmis,“ meenutab Elisabeth.
„Laulsin talle laulu „Kui lapseks sain, siis tulin Päästja juurde“. Abikaasa muutus järsku tõsiseks ja kurvaks ning küsis: „Kas mina või Jumal?“ Ütlesin, et Jumalat ei jäta ma iialgi, ja abikaasa pööras mulle selja.“
Abikaasade suhted muutusid väga külmaks, mees oli võimalikult palju kodust ära. Elisabeth aga koges, et Jumal andis talle üleloomulikult suure armastuse abikaasa vastu ja teenimistahte. Armastus muutus kaastundeks, mis sundis Elisabethi karjuma Jumala poole ja paluma, et ta päästaks abikaasa. Ka sõbrad Oleviste kiriku laulukoorides palvetasid.
Taevasse
Pärast kümne aasta pikkust palvevõitlust tuli abikaasa 70. sünnipäev. Kuigi see polnud peres kombeks, otsustas Elisabeth korraldada väikese peo. Külla tuli sõpru laulukoorist ja ühel neist oli nii suur mõju, et Elisabethi mees läks järgmisel pühapäeval kirikusse ning eestpalvele.
„Pisarad jooksid abikaasa põsele, kui ta ütles: „Jumal, ka mina olen patune inimene, võta mind vastu!“ Sellest saadik olime mõlemad Jumala lapsed.“
1990. aastal tehti abikaasale operatsioon, mis ebaõnnestus. Ta pidi olema aastaid haiglas. Kui ta viimaks koju sai, ei tundnud ta ennast siiski veel hästi.
„Abikaasa heitis magama ja mina palvetasin ikka veel öösel. Sellest ajast, kui minust sai Jumala laps, polnud me elanud abielu, aga nüüd läksin tema kõrvale magama. Hommikul ärkas abikaasa üles, hingas raskelt ja suri. Ma olin nii tänulik ja õnnelik, et olin saanud olla tema kõrval viimased hetked. Õnnelikuna saatsin teda taevasse. Sugulased pidasid mind hulluks, aga ütlesin neile, et mu abikaasa elab nüüd Jumala juures igavesti,“ meenutab Elisabeth.
„Mu poeg oli meremees ja ta läks misjonireisile Hispaaniasse, kohver täis piibleid. Varsti nägin unes, et poeg tuli minu juurde koju tagasi ja jalutas ühest toas teise. Järgmisel päeval sain teada, et poeg on surnud. Sugulased arvasid, et olen jälle hulluks läinud. Nad ei mõistnud, kuidas ma suutsin olla õnnelik. Aga nüüd on mõlemad, abikaasa ja poeg, Jumala juures. Hommikust õhtuni elan selles rõõmus, et võin neid seal ühel päeval näha.“
Viimased aastad on Elisabeth elanud Rakveres vanadekodus, kuhu ta esialgu ei oleks üldse tahtnud jääda. Aga ta palus Jumala käest rahu, et harjuda uue olukorraga. Nüüdseks on tema palvetele vastatud nii ülirohkesti, et Elisabeth on üks vanadekodu rõõmsamaid ja tänulikumaid elanikke.
„Alles nüüd olen õppinud, mida tähendab armastus. Ma teadsin sõna armastus, kuid tõesti ei mõistnud, mis see on. Aga Jumal hakkas näitama oma armastust. Armastus – see on kõigega leppiv, kõike lubav, kõike uskuv ja kõike kannatav. Armastus on lõppemata ilu ja lõppemata elu. Ma olen väga palju teeselnud, aga nüüd tean, et ma ei pea ise pingutama. Jeesus, see on Sinu armastus, kõik see, mida Sa oled teinud,“ tänab Elisabeth, pisarad silmis, oma Päästjat.
Liisa Rossi,
SLEY misjonär Eestis
Autori tõlge ajakirjas Sanansaattaja (nr 5, 2019) ilmunud artiklist