Hea ja ustav (Eesti) sõber pastor Mårten Andersson

40 aastat tagasi ordineeriti Turu linnas vaimulikuks soomerootslane Mårten Andersson. Kummalisel kombel oli ta noorukina ühe vana vaimuliku (Herbert Alexander Rosenstein) juurde oma saksa keelt lihvima minnes kuulnud, kuidas see mees oma abikaasaga (Salme Raatma) mingis kohati arusaadavas võõras keeles kõneles.

Selgus, et see oli eesti keel. Õpihimuline ja uudishimulik noormees palus, et talle ka seda keelt õpetataks. Hiljem saabusid ajad, kui ta leidis endale sõbrad, kelle eesti keel oli nii ilus, et Mårten seda keelt veel enam armastama hakkas. Ellen Niit ja Jaan Kross olid talle selleks head teejuhid.

Teab, õpib ja mäletab
30 aastat tagasi jõudis Mårten Andersson Lõuna-Eesti kirikutesse ja siis, kui välismaalaste saamine piiritsooni veidi lihtsamaks muutus, jõudis see eesti keelt kõnelev rootslane oma ilusa Eckerö saare pealt Saaremaale. Tema keeleoskus ja armastus Eesti maa ja rahva ajaloo ja inimeste vastu tegi temast vaimuliku, kes vastutas Ahvenamaa ja Saaremaa praostkondade sõprussidemete arendamise ja hoidmise eest.
Siis sai temast veel ka Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja. Ahvenamaa praost sai temast ka. Ja nii on see siiamaani. Ta muudkui tuleb, et pidada teenistusi, vahel ka leeritunde, pidulikke kõnesid, poeetilisi jutlusi, suhelda sõpradega. Eestisse tuleku kohta on ta öelnud, et see on nagu koju tulemine.
Üks on selge – ta on eriline inimene. Selliseid pole palju, kes kaua ei kannata kuulata, kuidas pastoraadis remonti tegevad lätlased omavahel juttu ajavad ja tema nendest aru ei saa. Läheb aega. Mitte palju. Ta palub, et lätlased õpetaks talle nende keelt ja ise õpetab neile oma keelt. Laseb endale tuua Lätist õpikuid ja siis tuleb päev, mil ta ristib Eckerö kirikus läti keeles nende lapsi ja teeb muudki, sest seegi keel on piisavalt selgeks saanud ning inimestega on tekkinud ilus suhe.
Ta on inimestest huvitatud. Ta kohe oskab! Oskab tekitada tunnet, et ta on sinust huvitatud. Olen jahmunult kõrval seisnud ja kuulanud, kuidas ta inimestega suhtleb. Küsib neilt selliseid küsimusi, et kustunud silmadessegi tuleb säde ja inimene hakkab rääkima.
Isegi see, kellest arvati, et ta eriti midagi enam ei mäleta, mäletab äkki väga palju. Mäletab, kuidas kunagi isakodus leiba tehti, mäletab muudki, mis kunagi, enam kui poolsada aastat tagasi oli.

Ei jäta sõpru hätta
Ta on hea ja ustav sõber. Mäletan, kuidas ta kord mulle ütles, et sõber tuleb sõbra juurde ka siis, kui ta sõber on sattunud paadi alla. Ja lisas, et kui sel sõbral pole isegi paati, siis tõeline sõber tuleb ja toob talle paadi. Kui ta seda ütles, tuli mulle meelde, kuidas ta just nii on teinud, kui kord peaaegu nullist uuesti alustama pidin. Sõpru see mees hätta ei jäta.
Mäletan, kuidas olin kord murelik, kui kirjutasin Peeter Sauli matusekõnet. Helistasin Mårtenile ja ta ütles vaid ühe lause, mis mind edasi aitas: „Ta värvis paljude Nõukogude Eestis elanute halli elu värvilisemaks.“
Mõnel teisel korral, kui olen talle kurtnud, millest tahaksin rääkida, aga ei oska nii, nagu tahaks, tõuseb ta arvutiekraani tagant, sirutab käe oma raamaturiiulis mõne eesti luuletaja luulekogu järele, lehitseb veidi ja loeb mulle midagi täpselt sobivat ette. Kui mul paluti matta Ellen Niitu, siis oli loomulik see, et kutsusin endale appi tema sõbra. Loomulikult ta tuli ja me tegime ühise kõne, teenisime koos.
Ta on väga värvikas vend, ülimalt mitmekülgne ja tark mees, kuid temas on ilus oskus vaikselt astuda täpselt sellisele trepiastmele, kus ta oma erinevate vestluspartneritega seisab nii, et tema silmad on nende silmadega samal kõrgusel. Üleolevust ta ei salli. Muutub vaikivaks jahedaks kiviks ja veereb minema, aga need, kes on saanud ta sõbraks, teavad, et sõprus temaga jääb.

Värsked saiad
Aeg-ajalt, kui temaga kõrvuti kõnnime, taipan, et teda ei ole enam mu kõrval. Siis oskan vaadata selja taha ja tean, et ta vangutab seal veidi pead, andes mõista, et tark ei torma. Kuulsin ta käest kord huvitavat väljendit „lõõtsutavad vaimulikud“.
Need on vaimulikud, kes kihutavad viimasel hetkel kirikusse, panevad käigu pealt selga oma ametirõiva ja veidi enne altarit oma käiku natuke aeglustades astuvad pika sammuga altarisse ning alustavad teenistust või ametitalitust. Mårten on mõnel sellisel lõõtsutaval diakonil palunud kirikupinki istuda ja öelnud, et ta saab sel korral ka üksinda hakkama.
Ta ise on äärmiselt põhjalik ja täpne. See oli vist veerand sajandit tagasi. Olin olnud kolm nädalat puhkusel ja Mårten oli mind Kuressaare koguduses asendamas. Elas oma abikaasa ja tütrega koguduse pastoraadis. Sel pühapäeval, kui koju jõudsin, tuli ta kirikust. Oli seal pidanud armulauaga jumalateenistuse. Pooleteise tunni pärast pidi paari kilomeetri kaugusel olevas surnuaias algama surnuaiapüha.
Mina oleksin tol ajal kirikust otse surnuaiale sõitnud ning seal pinkide ja puldi paikatõstmisega, mälestamiste kirjapanemisega alustanud. Tema tuli pastoraati, sidus ette põlle, võttis kerkinud saiad ja asetas need ahju. Hakkas saiu küpsetama, sest kohalik õigeusu preester oli talle eelmisel päeval linna peal kurtnud, et poest pole saiu saada, aga talle tulevad külalised. Mårten lubas, et toob saiad kaasa.
Nii ta siis küpsetaski need saiad kahe teenistuse vahel valmis, pidas surnuaiapüha ja läks preestrile külla. Oli lihtsalt eelnevalt koguduse juhatuse esimehele ja mõnele teisele ülesanded andnud, kuidas surnuaiapühaks kõik ette valmistada. Juhatuse esimees tuli talle autoga paarkümmend minutit enne algust järele, sekretär ulatas talle mälestamiste nimekirja ning organist alustas ja vaimulik jätkas. Kõik sai väärikalt tehtud. Ja sel pärastlõunal sai preester imestada, kui välismaa vaimulik talle värskete saiadega külla saabus.

Poeetilise meelega
Mårteni jutlused ja mõtisklused on täis poeesiat. Ta kutsub neis kuulajat kaasa, kutsub märkama, imestama, tähele panema. Temaga koos mõtisklusi kirjutades ja tuhanded kirjad, mida oleme teineteisele kirjutanud, on ehk mindki pannud endas avastama oskuse olla pisut poeetiline. Meie viimane suurem ühistöö, millesse Arne Kaasiku kaunite Lahemaa fotode vahele oleme kirjutanud lugusid, on raamat „Looja Loomingu Lummuses“.
Viimastel aastatel on riigiraadios temaga teinud paar pikka ja põnevat saadet Kaja Kärner ja Margit Kilumets. Erinevates Eesti lehtedes ja ajakirjades on temast ilmunud vahvaid lugusid. Isegi Oma Maitses. Loomulikult ka Eesti Kirikus.
Sel päeval, kui Mårtenil täitus 40 aastat ordinatsioonist, panin üheks talituseks selga selle luterkuue, mille tema oli ordinatsioonipäevaks lasknud endale õmmelda. Olen seda kaunist kingitust kaua kandnud, aga sel päeval tundsin, et olen selles, mulle nagu valatud luterkuues õnnelik mees, sest mul on selline sõber.
Ta on suur Eesti sõber ja ma usun, et kui ta järgmisel aastal lõpetab vaimuliku töö Ahvenamaal ja kolib Eckeröst oma kodulinna Turusse, siis Eestisse tuleb ta nii kaua kui jaksab ja ma loodan, et ta jaksab kaua.
Jaan Tammsalu

Mårten Andersson
Sündinud 2. aprillil 1954 Soomes Turus.
Ristitud 1954, konfirmeeritud 1970 Soomes Turu toomkirikus.
Ordineeritud Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus pastoriks 29.5.1979.
Haridus: Turu rootsi klassikaline lütseum 1973, Åbo Akademi 1973–1979 (mag. theol.).

Teenistus:
Soomes Sibbo abiõp 1979, Sörnäsi abiõp 1979–1980, Mariehamni abiõp 1980–1981, Eckerö õp al 1982; Ahvenamaa praost al 2001.
Eestis Tallinna Rootsi-Mihkli h-õp 1997–1999, Tallinna Püha Vaimu abiõp al 1997.
Autasud: EELK III järgu Teeneterist 2007, koostöömedal 2011.

Pildigalerii: