Paul Ariste ja Uku Masing

11. augustil möödub 110 aastat Uku Masingu sünnist.

Ilmar Vene (1951) teab oma raamatus Uku Masingust „Trotsija“ (2001), et Paul Ariste (3.2.1905–2.2.1990) ja Uku Masing (11.8.1909–25.4.1985) „mõnel Alexander von Bulmerincqi [1868–1938] loengul istusid kõrvuti; ja kui siis vanem peenikesest teoloogiast alati aru ei saanud, oli noorem valmis seletama. /…/ Masingu kohta teatakse ainult, et ta kusagil on; seevastu pildid võimlevast Aristest ilmuvad isegi ajalehes“.
Edasi liigub Ilmar Vene kujundlikult ergas mõte pead longu laskvast Aristest medali kaela riputamisel ja paindumatust Masingust. Mis sest, et nõukogude autasu rändab naelakasti, tähtis on, et Paul Ariste ilmub rituaaliks kohale! Sarnaselt Aristega korjas ka Uku Masing rahvaluulet. Kodukandi lood lausa eraldi kaustikus kirjas. Mõlema maiuspaladeks keelekontaktid.
Kirjades Jaan Kiivit seeniorile (1906–1971) teatab Masing, et „Ariste kutsus mind endale külla Kassarile ja mul polnud raha, et minna“. Ja mõni päev hiljem, et „Aristel pole uusi andmeid Hiiumaa kohta“. Või pöördub otsese palvega Kiiviti poole: „Kahtlen vahel, kas isegi olen normaalne ja arvan nüüd, et see piir on täiesti voolav, sest hull on ju viimati igaüks, kes ignoreerib maksvat arvamist, maksvat loogikat ja muid selliseid asju, elab teises maailmas. Kui Sul kihelkonnas juhtub olema selliseid inimesi, kas Sa ei soovitaks neil mulle kirjutada midagi omist arvamusist jne. /…/ Materjali mõtlen esialgu ümber töötada lühikesiks artikleiks ja siis hiljem koostada pikema raamatu „eestlase hinge“ kohta. Haritlasi ma ei taha, ehk olgu siis kui nad on hulluks läind ja senise unustand.“
Uku Masing kirjutab Tartust koju õele Agnesele 19. septembril 1934. aastal: „Oodatakse Sind, Aristegi päris järgi ja kõneles, et kuulujuttude järgi Tartu naised imetelevad Su rõivastusoskust. Ole uhke sellele siis, sest ega see ju vale pole.“
50. kirjas Kiivitile teatab Masing: „oli korra juttu Aristega, küsisin kuidas on lugu sõnaga „manama“, ei ta öelnud mulle muud kui, et olla saksa laen. Mu süda polnud sellega rahul, otsisin ja korra lugedes Čeremissi tekste nägin, et sääl see lihtsalt tähendab „kõnelema“. Ela siis või ole!“ Niisugune nööge. Sõna „manatu“ valib pärast sõda ja koonduslaagri paberite dešifreerimist Masing endale agendinimeks, kui tehakse katse teda koostööle värvata.

Omaette probleemi Nõukogude Eestis puudutas servapidi Isidor Levin (1919–2018): „Üldse Eesti haritlaskond on palju patustanud Uku Masingu suhtes ja vastu. Ajal, mil Eesti haritlased on prassinud, siis Uku Masingul on olnud otsesed leivamured. /…/ Ja armsad Eesti haritlased ei teinud sellest väljagi, käisid tema jutul, külastamas teda ja välja pigistamas temast igasugust informatsiooni.“ Eks Levin isegi oli üliõpilasena ja pärast sõda Meistri juures selles reas.
11. augusti 1989 Edasi toob meile Paul Ariste mälestuskillu sattumisest Masingute poole, kui kohal on Eha Masingu sõbrannad. Aristel kibeleb küsimus Uku Masingult „ühe eesti kirjamehe kohta“. Heebreakeelne küsimus leidis Masingu poolt põhjaliku „pühas keeles“ vastuse. Ariste rahustas seltskonna uudishimu: „Vastasin neile, et tahtsin saada üht Piibli tsitaati.“ Huvitav, kas Eha Masing tõlkis hiljem sõbrannadele vestluse tõelise sisu? Samas kirjatöös annab Paul Ariste Uku Masingule hinnangu: „Masing oli teaduslikult arenenud multilingvist, ega vaid polüglott.“
See võis kohvikufolkloor olla, et tol korral oli Aristel Masingute pool külas kaasas aktiivne filoloogist noormees, kellelt Ariste tagasiteel pärinud: „Kõik sai selgeks?“ Aga Aristet tudengineiut noomimas, kes soovinud „head isu!“, et kombekam on isu rahule jätta ja soovida „jätku leivale!“, olen ise Nõo kooli poisina näinud-kuulnud.
Saksa okupatsiooni päevil Ariste ja Masingu „ülesandeks anti juudi- ja heebreakeelsete raamatute registreerimine. Tagalasse läinud juutide erakogudest ja likvideerunud seltside ning korporatsioonide raamatukogudest oli ülikooli raamatukokku tulnud mitu tuhat raamatut“. Ja Ariste lisab oma mälestusköitesse („Mälestusi“, 2008) pisinovelli Tartu sünagoogi pühade tekstide päästmise loo.
Kui Uku Masing leiab Tallinna antikvariaadist Aristele kuulunud Heinrich Neusi (1795–1876) eesti rahvalaulude kogumiku, toob selle omanikule tagasi. Edaspidigi omab Masing ülevaadet akadeemiku kodusest raamatukogust: Vello Salo teatab, et „prof. Aristelle saadet antoloogia [„Poeti estoni“, 1973] köide on temale kätte läinud – seal võib näha“.
Vaevalt Uku Masing selleks midagi tegi, et näha. Selles kirjavahetuses on viited professor Aristele Vello Salolt, korra viitab Masingult lihtsalt „P. Ariste“. Kuid ühe näite Ariste kogutud eestirootslaste pärimusest on Masing kasutanud töös „Puusepp ja maaler“ (1979). Ka „Taevapõdra rahvaste meelest“ on viide Paul Ariste 1936. aasta artiklile „Eesti keelt rootsiaegsete kohtute protokollidest“ (1936).

Kütkestavas raamatus „Mälestusi taimedest“ (1996) on võrratuid tähelepanekuid kullerkuppude läbipaistvusest, kollaste toonide raskesti maalitavusest ja isegi kraavi jäetud kullerkupusülemi kadumisest Eha meelehärmiks. Ning kadedakstegev kogemus kallata libedaid kullerkuppude seemneid ühest pihust teise! „Võibolla kullerkupud ei vajagi minu joonistamist, võibolla.“
Keset kollase varjundite pidu on äkki kiilutud vahele tekst: „Nelja aastaga olen kuivanud raugaks Soosaare, Salumaa, Kleisi ja Ariste üle vihastades, vaeveldes töödega, mis kõlbavad akadeemikuile varastada, mitte avaldada, kogedes, et iga tobe nadikael peab end targemaks ja õilsamaks minust. /…/ Olin lubanud teha, hoolimata töövõlgadest, mis pole praegugi veel õiendatud. /…/ Kas mu meeleparandus pole juba jäänud hiljaks?“
Albert Soosaarega (1906–1995) koos kirjutati klassikasse kuuluv artikkel „Kolme sajandi eest värsistatud lauluraamatust“ (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Aastaraamat, 1956, „Eesti vanema kirjakeele lood“, 1999). Elmar Salumaa (1908–1996) mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“ (2010) Masingust kirjutatud 24 lõigus saab kiiresti mõrkja maitse suhu. Richard Kleisiga (1896–1982) olid Masingul puude ja maade jagamised „Eesti Entsüklopeediale“ (1932–1937) artiklite kirjutamisel ning peatoimetaja sekkumistel ja ümberkirjutustel.
Või nagu Masing kirjutab Liile: „„Eesti Entsüklopeedias“ korrigeeritakse mu artikleid nii kaua kui mul on häbi vigade puru alla panna oma nimetähti.“ Kuid Ariste on neist ainuke akadeemik, kus tema patustas mõttekäigu või teadmisteraasu ülevõtmisega? Kas Paul Ariste oli nõukogude ühiskonnas iga hetk eeskujuna viidatav eduka humanitaari musternäide?
Võime arutleda koos Ilmar Venega, „et Masingu korduvad esinemised avalikkuses kedagi ei üllataks, siis oleks Masing pidanud tingimata omalt poolt kaasa aitama. Mille lõpptulemusena ilmunuks meeldiv pilt tõeliselt sotsialistliku ühiskonna mitmekesisusest. /…/ Kuni lõpuni jäävad vaimuinimeste saatust kujundama eelkõige nadikaelad ja niisama endastmõistetav on, et nad teevad seda õigusega. Sest neid on palju“. Edasi meenutusartikli lõpetab Paul Ariste tõdemus: „Ariste perekonna külalisraamatusse on ta [Uku Masing] kirjutanud maoorikeelse laulu, mida ma pole tänini suutnud tõlkida.“
Vallo Kepp

Uku Masingu 110. sünniaastapäevale pühendatud kirjanduskonverents „Pillipuhujad oleme“

Rapla vallas Lipa külas endises Raikküla ministeeriumikooli saalis reedel, 9. augustil

10.30–11 konverentsile saabumine
Masing ja Piibel
Ettekanded: Tõnu Tender ja Indrek Peedu
Arbuja Masing
Ettekanded: Rein Veidemann ja Vallo Kepp
Masingu mälestust jäädvustades
Ettekanded: Külliki Kuusk ja Anne Kalf
15.45–16.30 osalejate tänamine. Jalutuskäik Masingu koduõuele
16.30–17.30 Kontsert Masingu koduõuel. Ly Seppel-Ehin, Margus Mikomägi jt
Info: kalfanne@gmail.com, tel 5361 1901.