Lugemise lummuses

Pilkases pimedas tolmust
jällegi kokku mind kogu,
kunagi kusagil olnust
kokku kogu mu kogu.
Kogu mind kokku ning
puhu mu sisse hing.

Mu peale ja sisse end puhu,
et kaoks minu tinane tusk,
et kaoksid mu paised ja muhud
ja minusse tuleks usk,
et tähisel linnuteel
me elame-oleme veel.

Et olgu kuitahes pelk,
mu silmades oleks Su helk.

Sellise luuletuse, sügavkauni palve avastasin Vladislav Koržetsi luulekogust „Laulud või nii“. Tõnis Mägi avastas ka ja tegi selle hiljuti lauluks. Soovitas oma kontserdil Eesti luuletajate luulekogusid lugeda. Ütles, et on nendest leidnud väga palju puudutavat. Olen temaga nõus.
Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ on juba aasta mu kirjutuslaua kohal riiulil, sest Peeter Volkonski on selle võimsa raamatu nii hästi tõlkinud, et käsi sirutub seda taas ja taas võtma, avama ja selle lehti aeglaselt keerama. Loomulikult taipan seda lugedes, kui pealispinnaline on enda usk ja aeg-ajalt on häbi, aga hing vajab ka seda.
„Astridi pildid“ on suur ja raske raamat. Pilte selles on palju, aga rohkelt on ka väga head lugemist. Saab selgemaks see, kuidas Astrid Lindgren on suutnud kirjutada nii paeluvaid raamatuid. Kui lihtsalt kirjutab ta asjadest, mida paljud lasteraamatutesse panna ei julge. Pipi Pikksukk lehvitab emale taevasse ja ütleb, et ema ei kardaks, sest tema saab alati hakkama. Ema on surnud, aga tütar lehvitab talle taevasse.
Vennad Lõvisüdamed vestlevad elust pärast surma kui millestki eriti imelisest. Seda Nangijaalat pole põhjust karta. Astrid Lindgreni vanemad olid sügavalt usklikud inimesed. Nende lapsed teadsid, et vanemad teevad igal õhtul õhtupalvet, ja teadsid sedagi, et kui isa oli väga rängalt haige ning oli oht, et ta sureb, läks tema kallis kaasa haiglasse oma mehe juurde ja palvetas ta voodi kõrval nii, et ta palved tõusid kui suits taevasse. Muide, veel hiljuti müüdi „Astridi piltide“ suurt ja ilusat raamatut paljudes raamatupoodides umbes viie euroga. Pärast seda, kui olin ühest poest kümme raamatut ostnud ja ära kinkinud, avastasin, et tühjaks jäänud koht oli taas täidetud.
Raamatuid on väga palju ning raamatupoodides ja raamatukogudes pole lihtne leida selliseid, mis võiksid su hinge puudutada. Tegin kord katse. Püüdsin müüjate abil leida mitmest suurest raamatupoest vaid mõni nädal pärast ilmumist raamatut, millesse paljude kaunite loodusfotode vahele olin koos hea sõbra Mårten Anderssoniga mõtisklusi kirjutanud.
Raamat on päris suur, kuid kolmes raamatupoes võttis selle ülesleidmine müüja ja arvuti abil 5–20 minutit. Ühest ei leitudki, kuigi arvuti väitis, et oleks pidanud leidma. Rakvere Apollos oli pakk neid raamatuid pandud ühele kõige alumisele riiulile teiste raamatute taha. Mis siis, et just saabunud ja raamatus selle kandi kaunid merepildid.
Olen tänulik neile, kes räägivad, kirjutavad raamatutest, etendustest, peagi tulevatest headest kontsertidest. Kõike ei jõua lugeda, vaadata, kuulata. Nii mõnigi ajaraiskamine oleks võinud olemata olla ja midagi head poleks maha maganud, kui keegi oleks hoiatanud või tekitanud huvi huviväärse vastu.
Olime lõpetanud koos Robert Jürjendaliga oma mõtiskluse tunni. Jalutasime abikaasaga esinemispaiga lähedal. Meie juurde tuli üks tuttav abielupaar. Tänasid selle eest, mida olid kuulnud ja kogenud, ja siis võttis naine ühe õhukese raamatu ja luges sealt ette luuletuse, mis meile hinge puges.

Kuda leheb?
Mei mölemd pidim täna surma saama.
Ma panni tua siibri natust vehe liiga vara kinni
ja sa libisest suure tee peel.
Mei’p küsi änam kuda leheb
ega tee teineteisest midad.
Millas soost söune hägaja tulli?
Millas ma hakkasi ega asja peel püuga lööma?
Alles see olli kui mei läksim sauna
roheltsed pesukausid kaindlas üle naabri öue
ja ma olli kindel et sa hoolid moost kogu elu
ja et ma kannada selle välja.

Nüüd olen seda soomlase Heli Laaksoneni kirjutatud vahvat luulekogu „Ole ise“, mille üks Hiiumaa naine Heli Kokla on oma saare keelde ümber pannud, aina ostnud ja mitmetele kinkinud, pannud ta luuletusi oma jutlustesse ja mõtisklustesse. Head tuleb levitada. Kui keegi mõne sõnaga hätta jäi, siis näiteks hägaja tähendab hädaldajat.
Mu seekordne lugu sai üsna hüplik, aga loodan, et mõni sellest midagi vajalikku leidis. Nagu mina Hiiumaale sõitval praamil Untsakatelt mitmeid häid lugusid kuulsin. Üks oli selline. Möned Hiiumaa mehed söitsid praamiga. Körvallauas ajasid rootslased köva häälega juttu. Üks hiidlane kuulas ja kuulas rootslaste laulvat juttu. Aru ei saanud, mida nad rääkisid. Löpuks öelnud oma kaaslasele: „Need seal tuleks logupeedi juurde saata.“
Peagi on esimene september. Paljud lähevad kooli, kuid nendelgi, kes enam ei lähe, on võimalus end harida. Veel lugemata raamatute pakk mu kirjutuslaua nurgal ja riiulitel, mõned teatri- ja kontserdipiletid annavad mullegi lootust veidi targemaks saada, häid hingepuudutusi kogeda.

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
kolumnist