Sammhaaval Valguse poole

Igal teoloogil on oma lemmikmärksõnad, mis korduvad ta tekstides, väljendades nõnda seda, mis on tema jaoks kõige olulisem. Augustinusel olid nendeks näiteks „hing“ ja „armastus“, Lutheril „Jumala Sõna“, „evangeelium“ ja „arm“. Toomas Pauli kaheks armastatumaks märksõnaks on „tee“ ja „valgus“.
Teele ja teekäimisele viitab juba ainuüksi tema uue mõtisklusteraamatu pealkiri, mis on võetud meiegi lauluraamatus leiduvast laulust „Säravaim täht“ (KLPR 472). Sellele järgnevad kohe teised: ajarännak, mille ristiinimene võib advendiajal mõttes teha (lk 48); Iisraeli kõrberännak Egiptusest tõotatud maale (lk 69); ahtake on tee, mis viib ellu (lk 102); igaühel on oma tee (lk 109); astugem sammhaaval edasi (lk 143); nii mõnigi võib eksida teelt ilma plaanita; on hea, kui võime leida eelkäinute jälgi ning seada samme nõnda, et meiegi jõuaksime pärale (lk 153); iga kristlase, ka usuteel olija lootus on, et „ustav on see, kes meid kutsub“ (lk 162); Toomas ütleb Jeesusele: „Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ (lk 218); „Ometigi sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi“ (lk 235).
Mõisted „tee“ ja „teekäimine“ on võetud küll Piiblist (Jesaja kutsub üles valmistama Jahvele teed (Js 40:3); Jeesus on tee (Jh 14:6); mõistet „tee“ (kr hodos) kasutatakse Apostlite tegude raamatus (Ap 9:2 jm) kristliku õpetuse kohta), ent neile leidub paralleele ka budismis, islami müstikas ja teisteski vaimsetes traditsioonides.
Metafoori aluseks on inimkonna aastatuhandete pikkune ja kultuuride piire ületav kogemus inimese vaimsest kasvamisest kui teekonnast, mis kulgeb läbi aja ja kaduvuse ning jõuab viimaks sinna, kus on vaid Jumal ja Ta on kõik kõiges (1Kr 15:28).

Ka Toomas Paul kirjeldab oma raamatus kristlase elu kui teekäimist ja teelolemist. Ta pakub ennast otsekui teekaaslaseks sellel rännakul, mis kulgeb läbi erinevate eluperioodide varasest lapsepõlvest kuni viimase hingetõmbeni ning küllap sealt edasigi. See teekond kätkeb endas alati ohte, millest suurim ei ole mitte teel nõrkemine, vaid see, et me ei tea, kas see, kelle juurde me teel oleme, võtab meid üldse vastu (vt lk 370).
Tee Jumala juurde ei ole ette kindlaks määratud marsruudiga ja broneeritud hotellidega turismireis, vaid ohtlik teekond tuntud ja turvalisest keskkonnast tundmatusse, mida võib võrrelda esiisa Aabrahami rännakuga tõotatud maale (lk 312). Usk on alati risk ja nagu Heebrea kirja autori ning Kierkegaardi jaoks, on ka Pauli jaoks täiusliku uskliku kehastus Aabraham, kes riskis ja võttis Jumala kutsel ette ohtliku teekonna tundmatusse.
Teel oma eesmärgi poole ehk Jumala linna (lk 313) tuleb meil lahendada elu suuri küsimusi, nagu seda on küsimus vabadusest ja tõest. Neile küsimustele on Paul oma raamatus pühendanud palju ruumi (lk 375 jj). Viimane küsimus, millega rändur silmitsi seisab, on küsimus surmast, aga mitte teoreetiliselt ja abstraktselt surmast kui niisugusest, vaid meie oma surmast.
On oluline, et me juba siis, kui ei seisa sellega veel vahetult silmitsi, teadvustaksime seda. Selles avaldub meie teekäija-meelsus, milleks kutsub üles Tooma evangeeliumis leiduv Jeesuse ütlus „Saage möödudes/möödujaiks!“ (lk 312).
Teadmine oma mööduvusest ehk kaduvusest ei ole antud meile enda vaevamiseks, sest „maailm ei ole hädaorg, vaid sild üle kuristiku. Sellele sillale ei saa jääda, pilk tuleb tõsta kõrgele ja kaugele ja minna edasi. Et jõuda teisele kaldale“ (lk 315). Viimane Pauli kasutatud pilt esineb ka budismis, kus „teisele kaldale jõudmine“ tähendab jõudmist nirvaanasse – seisundisse, milles lakkavad olemast kannatused ja milles inimene saab tõeliselt vabaks.
Toomas Pauli õpetaja Uku Masing oli veendunud, et nirvaana, millest rääkis Buddha, ja Jumala riik, millest kõneles Jeesus, on sisult lähedased mõisted. Need mõlemad tähistavad (kui kasutada ruumilist metafoori) üht teist „pinda“, millel elavad olendid, kes on õnnelikud ehk õndsad. See „pind“ ehk Teine Maailm võiks Masingu arvates olla inimese püüdluste ülim siht.

Teine võimas sümbol, mis läbib Pauli mõtisklusi, on valgus. Seegi motiiv on võetud Piiblist: Jumal on valgus (1Jh 1:5); Kristus on maailma valgus; kes talle järgneb, ei kõnni pimeduses, vaid tal on elu valgus (Jh 8:12); rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust (Js 9:1); kristlased on valguse lapsed (Ef 5:8), kuid taas kohtab seda ka teistes vaimsetes traditsioonides – judaismis (Jumala seadus ehk Toora on valgus), budismis („Tiibeti surnuteraamatu“ järgi, millest räägib ka Paul (vt lk 440–441), näeb inimene surma hetkel kirgast valgust), uusplatonismis (seal võrreldakse olemise tekkimist oma alglättest valgusega, mis kiirgub välja oma allikast), aga samuti kõigis müstilistes traditsioonides, kus on juttu üleloomulikust valguse nägemisest, mille mõjul hakkab inimene kogu maailma ja iseennast nägema otsekui uues valguses.
Oma mõtisklustes räägib Paul sellest, et Jeesus soovib, et me „sünniksime“ valguse lasteks, sest alles siis, kui keegi on sündinud valguse lapseks, saab ta elu peegeldada Jumala valgust ja headust (lk 80); sellest, et oma seesmise seose tõttu tõega suudab usk Jumalasse pakkuda meile valgust, mis laseb meil näha tänasest kaugemale (lk 219); sellest, et Jumal annab inimestele valgust ja soojust nagu päike ning et Kristus kui tõeline valgus tõmbab patuseid välja pimeduse sügavikust (lk 223) ja et usk on „lamp, mis juhib me samme öös ja millest piisab meie teekonnaks“ (lk 234).

Viimases väites on ühendatud rännaku ja valguse motiiv. Aga need kaks ongi omavahel sügavalt seotud – et näha teed, on vaja valgust. Kristlasele on Kristus valgus, mis valgustab ta (usu)teed – rännakut, mille eesmärk on jõuda Jumala juurde, kes on „ligipääsmatus valguses“ (1Tm 6:16) ning kes on ise Valgus (Ps 27:1; 1Jh 1:5).
Toomas Pauli äsja ilmunud raamat on heaks teekaaslaseks kõigile, kes soovivad, et nende elu oleks rännak Valguse juurde nähtava maailma piiride taga. See rännak on küll pikk ja aeglane, kuid mõtisklused meie usu ja eksistentsi suurte küsimuste üle, mida see raamat oma kaante vahele koondab, kergendavad meie rännakuvaeva, lohutavad ja julgustavad meid ning annavad meile jõudu astuda sammhaaval edasi. Soovitan seda raamatut mitte ainult kristlastele, vaid kõigile avatud meelega vaimsetele otsijatele.
Jaan Lahe