Lühiülevaade Kirikute Maailmanõukogu (KMN) ajaloost

2.
(Algus EKs nr 40, 17.10.)Ametist lahkuva keskkomitee üks asemoderaatoritest Jean Skuse ütles, et ta pole kunagi seni laulnud nii palju kordi «halleluuja» ja «kürie»; roomakatoliku kiriku esindaja kardinal Basil Meeking nimetas Vancouverit «palvetavaks assambleeks» ning Briti ajakirjanik Pauline Webb kirjutas: «Esile kerkis uus põlvkond oikumeenilisi entusiaste, kelle jaoks elu pärast seda assambleed pole enam kunagi täpselt sama.»
Suured lootused olid seotud eelmisel aastal vastu võetud Lima dokumediga «Ristimine, armulaud ja vaimulik amet» (BEM – Baptism, Eucharist and Ministry). Ida-Saksa delegatsioon tegi ettepaneku väljendada ühist seisukohta rahu, õigluse ja Jumala loodu säilitamise suhtes, õigupoolest kutsuda KMN egiidi all kokku rahu kontsiil, milles väljendus sotsialistlikele riikidele omane hoiak. Sellest ettepanekust lähtudes kujundati alates 1985. aastast välja KMN õigluse, rahu ja Jumala loodu säilitamise programm (JPIC – Justice, Peace and Integrity of Creation).
1986. aastal peeti esimest korda KMN Keskkomitee koosolek Moskvas, mõni aasta hiljem ajaloo hämarusse vajunud Nõukogude Liidus, ning pärast seda külastas Eestit KMN Keskkomitee liikmete suur delegatsioon. 1989. aastal alustati protsessi «Ühine mõistmine ja visioon» (CUV – Common Understanding and Vision), mis ulatus üle Canberra assamblee 1991. aastal kuni Harare (Zimbabwe) assambleeni 1998. a ning kaugemalegi. Oluliseks sündmuseks oli 1990. aastal Sŏulis toimunud istungjärk teemal «Rahu, õigluse ja Jumala loodu säilitamine», millest võttis osa ka praost Tiit Salumäe.

KMN VII assamblee teemal «Tule, Püha Vaim – uuenda kogu loodu» peeti 1991. aastal Canberras, sellest võttis osa 852 delegaati 317 liikmeskirikust. Eestit esindasid EELKst peapiiskop Kuno Pajula ja praost Einar Soone ning ajakirjanikuna Joel Luhamets, stjuuardina Aivar Sarapik, kes esindas vene õigeusu kirikut. Assamblee alateemadeks olid: I. Elu andja – hoia oma loodut!, II. Tõe Vaim – tee meid vabaks!, III. Ühtsuse Vaim – lepita oma rahvas!, IV. Püha Vaim – muuda ja pühitse meid!
Kõige väljakutsuvamaks kujunes Lõuna-Korea feministliku naisteoloogi prof Chung Hyan Kyungi esinemine. Külmaks ei jätnud see ettekanne vist kedagi, sellele järgnes mitmelt poolt süüdistus KMN langemises religioossesse sünkretismi. Protestiks selliste KMN teoloogiliste arengute vastu lahkus õigeusu delegatsioon assambleelt enne selle lõppu.
Sellele teemale pühendati ka eraldi plenaaristung, mille lõpus prof Chung ütles: «Kogu sünkretismist kõnelemine on võimu küsimus. Lääne meesteoloogid piiravad Vaimu tööd. Me oleme kuulanud teie intellektualismi 2000 aastat, palun kuulake nüüd meid. Kolmanda Maailma teoloogiad on uus paradigma, uus vein, mida ei saa panna teie veinilähkritesse.»
Mitmete dokumentide hulgas võeti vastu avaldus Balti riikide ja teiste pinge all olevate regioonide kohta Nõukogude Liidus. NSVL lagunemiseni ning Balti riikide iseseisvuse taastamiseni jäi küll täpselt kuus kuud, kuid et Vene Õigeusu Kiriku ja teiste muudatusi mittesoovivate jõudude mõju oli tugev, jäi selle avalduse sõnastus ja mõju suhteliselt nõrgaks.
1992. aastal lõpetas tegevuse KMN peasekretärina Emilio Castro. Tema asemele asus saksa luterlane Konrad Raiser, kes oli selles ametis kuni 2003. aastani. 1994. aastal loodi programm «Vägivalla ületamiseks» (POV – Program Overcome Violence), mille teostamiseks enne järgmist assambleed toimus 1996. aastal koosolek Rio de Janeiros. Samuti alustati 1994. aastal KMN programmi «Elu teoloogia», mille juhiks oli hilisem KMN peasekretär Samuel Kobia ja aluseks 1990. aastal Sŏuli istungjärgul vastu võetud 10 afirmatsiooni.
See programm toimis erinevatel maadel, sh Eestis, kuni jaanuarini 1997 ja lõppes Sokoni konverentsiga Keenias Nairobis. Seda programmi teostas Eestis praost Peeter Kaldur otseses partnerluses Argentiina metodisti kirikuga ja võttis osa ka Sokoni konverentsist.
1997. aastal otsustas keskkomitee oma istungil esitada programmi «Ühine mõistmine ja visioon» peagi toimuvale assambleele. Keskkomitee nõupidamise üldteema oli «Teel koinonia – täieliku osaduse – poole usus, elus ja tunnistamises», sektsioonid: I. Koinonia mõistest ja selle tähendusest, II. Tunnistada ühte usku Jumala auks, III. Osaleda ühises elus koos Kristusega, IV. Kutsutud ühisele tunnistamisele uuendatud maailmast.

KMN VIII assamblee toimus 1998. aastal Zimbabwes Harares. Sellest võttis osa 966 delegaati 336 liikmeskirikust. Eestist viibisid assambleel EELK delegaatidena piiskop Einar Soone ja Ülle Keel, vaatlejana esindas Eesti Kirikute Nõukogu Peeter Kaldur ja stjuuardiks oli Roman Levin. KMN ja roomakatoliku kiriku ühiskomisjoni liikmeks valiti Ülle Keel. Assamblee teema oli «Pöördu Jumala poole – rõõmusta lootuses».
Veel enne Harare assambleed loobusid Bulgaaria Õigeusu Kirik ja Gruusia Õigeusu Kirik KMN liikmestaatusest ning Vene Õigeusu Kirik oli väga kriitiline edasise koostöö suhtes. KMN oli nüüd otsekui Buridani eesel lõhki kistuna kahe heinakuhja vahel: ühelt poolt püüti iga hinna eest säilitada ortodoksseid kirikuid, mille puhul moodustati Canberras spetsiaalne ühiskomisjon jätkuva koostöö tingimuste väljaselgitamiseks, teiselt poolt aga oli tegemist süveneva liberaalsusega ja isegi kaldumisega sünkretismi.
Harare assamblee näitas ilmekalt, et KMN on muutunud sotsiaalpoliitiliseks superorganisatsiooniks ligi 400 liikmeskirikuga, kus ajaloolistel ja väiksematel kirikutel pole enam määravat otsustusjõudu. 2003. aastal läks pensionile senine peasekretär Konrad Raiser ja uueks peasekretäriks valiti metodist dr Samuel Kobia Keeniast. Järjekordne KMN assamblee teemal «Jumal, oma armus, muuda maailm!» toimus 14.–23. veebruarini 2006 Pôrto Alegres, millest delegaadina võttis osa praost Tiit Salumäe ja EKN esindajana Joosep Tammo ning koolitusvaldkonna esindajana Pille Valk.

Olulise panuse kirikute üksteisemõistmisele on andnud pärast KMN asutamist tööd jätkanud usu ja kirikukorra (Faith & Order) komisjon, mille 3. maailmakonverents toimus 1952. aastal Lundis, teemadeks kirik, sotsiaalsete ja kultuuriliste faktorite tähendus kirikute lõhenemisel, Kristus ja tema kirik, kontinuiteet ja ühtsus, jumalateenistuse vormid, kirikutevaheline osadus.
4. maailmakonverents toimus 1963. aastal Montrealis, kus olid arutusel Kristuse ja kiriku seos, institutsionalism ning kirik Jumala plaanides. Edaspidi toimusid komisjoni istungid või laiendatud istungid pea igal aastal, eriti enne 1982. aasta istungit Limas, kus võeti vastu dokument «Ristimine, armulaud ja vaimulik amet» (BEM).
Eelnevad komisjoniistungid sellel teemal peeti Loewenis 1971, Accras 1974 ja Bangalore’is 1978. Hilisemad liikmeskirikute reaktsioonid BEMile on koondatud sarjaks Churches responds to BEM, mis moodustab kokku 9 köidet. Tähelepanuväärne on, et BEM vastuvõtmisel Limas pühitsesid kõik osalenud konfessioonid ühiselt armulauda.
Teist korda toimus ühine armulaud järgmisel, 1983. aastal KMN assambleel Vancouveris, kus osavõtjate ring oli tunduvalt laiem, kuid teadaolevalt on see jäänud viimaseks suureks konfessioonidevaheliseks armulauaosaduseks.
Usu ja kirikukorra komisjoni 5. maailmakonverents peeti 1993 Santiago de Compostelas, sellest võttis osa ka Peeter Kaldur. Üldteema oli «Teel koinonia – täieliku osaduse – poole usus, elus ja tunnistamises». Töö toimus neljas sektsioonis ja aruanded kandsid pealkirju «Koinonia mõistest ja selle tähendusest», «Tunnistada ühte usku Jumala auks», «Osaleda ühises elus koos Kristusega», «Kutsutud ühisele tunnistamisele uuendatud maailmast».
Maailmakonverents võttis vastu sõnumi, mis saadeti kõikidele KMN liikmeskirikutele. Pärast maailmakonverentsi toimusid usu ja kirikukorra komisjoni istungid 1996. aastal Tansaanias Moshis ja 2004. aastal Kuala Lumpuris, kus osales dr Alar Laats, kes määrati 1999. aastal plenaarkomisjoni liikmeks. Aastaks 2002 oli Faith and Order liikumine saanud 75aastaseks, mida tähistati selle sünnilinnas Lausanne’is, Eesti kirikute esindajad sellest osa ei võtnud.

Peeter Kaldur,
EELK välissuhete komisjoni liige