Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sinu pärisosa: maa kui perekonna põline vara

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Võtsin ühel argipäevaõhtul töölt tuleva abikaasa Elva raudteejaamast auto peale, et näidata talle, kui kollased ja punased on need puulehed küngastel Elvast jõge pidi ülesvoolu, kuidas need paistavad lähemal ja silmapiiril. Ja teel Hellenurmest edasi helises minu telefon.

Vaikusse hääbunud telefonikõne
„Tere õhtust, ega ma ei sega? Olen M. M. teie naabrusest. Kas teile kuulub see kinnistu Palupera vallas?“
Vastan rõõmsa häälega: „Kas olete minu uus naaber, kas see naaber, kes ehitas uue plekk-katuse tollele talule minu juurest läbi metsa jõe poole? Aga temal oli veidi teistsugune nimi.“
„Ei, ma ei ela seal. Ma tahaksin küsida, kas olete mõelnud oma kinnistul metsaraiele või hoopis kinnistu müügile.“
„Ei, pole mõelnud. Ma mõtlen üldse vähe, kujutan ette nii, et puud kasvavad ilma minu mõtlemisetagi. Aga saame lähemalt tuttavaks. Kus teie siis ikkagi elate?“
„Ma ei ela seal, palun vabandust, kui jätsin mulje, et helistan eraasjus. Ma esindan firmat, me ostame kinnistuid.“ Tema hääl oli juba kurvem.
„Aga mõelge kõigepealt, mida ütleb Piibel kinnisvara müügist. Kuidas Piibel ütleb, noh, lugege sealt, ega mina üksi ei ütle, kuidas on õige!“ „Ma ei tea,“ kõlas vastus. Siinkohal minu vaikne märkus, professionaal peaks ikka teadma, ja selge sõna: „Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures! Aga kogu maal, mis on teie valduses, laske maad lunastada! Kui su vend jääb kehvaks ja müüb midagi oma maaomandist, siis tulgu lunastama see, kes temale on kõige lähem, ja lunastagu, mida ta vend on müünud!“ (3Ms 25:23–25).
Tema hääl jäi veel vaiksemaks. Tahtsin „virgutada teda sõnaga“ (Js 50:4), läksin isiklikumaks: „Mina olen pärinud selle oma vanaisalt. Kas ka teie olete oma vanematelt või vanavanematelt midagi pärinud?“
Järgnes vaikus. Jäin mõtlema, et äkki polnud tal tõepoolest midagi. Ja seegi, mis tema kojas, oli saavutatud ainult tööga, raske tööga, ja mitte nii nagu minul, Jumala abi, tasuta kõrghariduse, koguduseliikmete lahkuse, EELK tegevusvaldkondade abil. Ja veel suure päranduse kaudu ka! Ja nüüd peab ränka elu näinud mees kuulama mingi minusuguse siidikäpa juttu telefoni otsas. Kellel on pealegi lõbus. Sest mina tsiteerin ju Jumala sõna, mis on, meenutades Vana Testamenti, „lust ja rõõm“ (Js 22:13).
Nii vist tekibki viha ja kadedus (KLPR 312) – mitte kõigil pole nii hea kui mõnel. Teised on sunnitud tegelema kinnisvaraga hangeldamisega, et kuidagigi oma aganaleib lauale saada.

Mis milleks kõlbab
Tema tööd ja olu ei hinnata. Ja ometi on tal silme ees pilt, et kogu Eestimaa võiks tegelikult olla üks suur kinnisvaraprojekt, mida juhiks üks edumeelne kontor kusagil Tallinnas või Stockholmis, et kaoks juba ometi ära see vana kord, et igas korstnas on suits ja igal trepil paitab perenaine või peremees pilguga oma kätetööd – ebaprofessionaalset ja vähetulusat.
Ja tema tänane telefonikõne, inimlik kontakt minuga, oleks võinud ometi midagi muuta! Kuid paistab, et läheb edasi vana rada mööda, nagu ütleb Piibel, istub „igamees oma viinapuu ja viigipuu all“ (1Kn 5:5).
Ta ütles veel mõned tasased sõnad ja pani telefoni ära. Tundsin tema hääles leppimist paratamatusega – hea küll, ma ei hakka teile rääkima elust, aga kurb on see, mida pean kuulma.
Mina jäin oma tegude üle järele mõtlema. Tema sai tunda, milline on üks kristlane: jäik, kinni mingis vanas raamatus, enesega rahulolev – kristlasel on nii mugav.
Loomulikult, mitte kõik pole sellised nagu mina, kindlasti on kristlaste hulgas ka normaalseid inimesi. Kuid tema jaoks sain just mina selleks Jumala visiitkaardiks, selle vestluse põhjal otsustab ta, kas ta üldse kunagi oma jalga kirikusse tõstab. Või hakkab ta kasvatama endisest enam seda kuulsat ilmalikustunud eestlaste hulka.
Ja mulle meenus: Paulus kirjutab, et mõnele oleme me Kristuse hea lõhn, mõnele aga Kristuse halb lõhn. „Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad: ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu“ (2Kr 2:15j). Nii et mina olen maailma jaoks see halb hais. Ise ma sellest küll aru ei saa, kuid ühiskond, see märkab, mis milleks kõlbab.

Ehk on temalgi lootust
Sõitsime kodutalust kilomeetreid lõuna poole. Seal on Elva jõgi vaid vaksasügavune. Rahvast elab seal vähe, metsad on suured. Üks minu sugulane oli seal omatehtud metalliotsijaga leidnud üles oma isa metsavennaaegse padrunitasku, juba mullaks saanud küünist, mille juurde isa oli kord juhatanud teed. Osava mehe vend oli asunud sealsamas lähedal elama taas kodutallu, et tema käsi hästi käiks ja ta kaua elaks maa peal, mille Issand on andnud tema vanematele pärandiks (5Ms 5:16,33). Talu on esivanemate pärand ja linna jättis mees seljataha.
Peagi tuli tema juurde linnast ka tütar mehega, sündis lapselaps, maal, mis oli oma rammu andnud juba kaugetele esivanematele.
Mind oli huvitanud vaadata lähemalt üht erilist mändi roobastee serval. Abikaasa märkas, et lapsed olid ehitanud männiharude vahele toreda onni. Kus on siin metsavaikuses need lapsed? Mööda sihti vaadates paistis eemalt katus, seal majas siis elavad lapsed.
Tõepoolest, maa on perekonna põline vara, selle vastu ei saa kuningaski, nagu ütleb ka Piibel (1Kn 21:2–4): „Ja Ahab rääkis Naabotiga, öeldes: „Anna oma viinamägi mulle rohuaiaks, sest see on mu kojale nii lähedal; mina annan sulle selle asemele parema viinamäe, või kui sa tahad, siis ma annan sulle selle hinna rahas.“ Aga Naabot vastas Ahabile: „Issand hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!“ Ja Ahab tuli oma kotta, tusane ja raevutsev vastuse pärast, mille jisreellane Naabot oli temale andnud, öeldes: „Ma ei anna sulle oma vanemate pärisosa!“ Ja ta heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba.“
Tee lookles metsade vahel jõele, eemal kõrgus veskihoone. Lehed puudel kahel pool jõge kolletasid eri toonides. Kuid kusagil nukrutseb kinnisvaraärimees, kes ei või saada osa sellest rõõmust. Kes armastusest teab nii palju, et talle on Piibliga – selle armastusest rääkiva raamatuga – just praegu pähe lajatatud.
Ent ehk on temalgi lootus. Küllap pole tema puhtas läikivas kontoris Piiblit, nüüd aga toodi Piibel tema argipäeva. „Häda neile, kes … hauvad oma voodites … mõtteid, … ihaldavad põlde ja … kodasid … igaühte ja ta pärisosa“ (Mi 2:1j). Nüüd on tal Jumala kutse ja küsimus, kas panna vastu või lasta end lunastada.
Vallo Ehasalu